Kõigest, mis vahepeal toimunud on.

Täna on siis üle pika aja selline päev, kus lapsi pole kodus ja natuke vaba aega kirjutamisele raisata. Olen juba nii väsinud, et täna hommikul õnnestus kisa ja tralli trotsides poole kümneni tukkuda, aga siis kui teised ära läksid, oli uni läinud.

Nädal maal kahe lapsega võttis ikka täiesti võhmale. Neil toimus seal ka mingi aktiveerumine, sest liikumine toimub nüüd ainult joostes ning käed peavad ka kogu aeg tegevuses olema. Kolmapäeval, kui Kertule sõime järele läksin, ütles ka nende söögitädi, et Kertu on nüüd nii jutukas, varem oli ikka tagasihoidlik. Ei tea siis, mida nad seal maal sisse sõid, aga hapuoblikaid, kuusekasve ja jänesekapsaid nad sõid küll.

Kuna ilmad olid ilusad, olime võimalikult palju õues, tuppa said nad ainult sööma ja Kertu magama. Liisa magab ikka veel meeleldi vankris. Lõuna nägigi välja nii, et kõigepealt jalutasin Liisa magama. Meil kruusatee ja see mõjub unele hästi ning siis lugesin Kertule unejuttu. Siis sain ka tunni vaba aega, sest üle 1.20 kumbki mitte mingi valemi abil ei maga. Õhtul jäi raamatu lugemise peale enne Kertu magama ja siis vaikuses ka Liisa. Tema ikka veel ei salli lugemist. Mõnel päeval oli kell siis juba pool 11. Hommikud algasid algul endiselt enne seitset, aga kahe nädalaga nad siiski murdusid ja lõpuks sai suisa kaheksani magada. (Võib öelda, et see õnn on linnas nüüd jälle minev ja täna oli äratus juba 7.24).

Töödest võib öelda, et oma maasikapeenrad sain lõpuks korda. Vanu põõsaid ei hakanud üles kaevama, no kuidas sa õitsvat taime välja kaevad? Nii on mul sel aastal palju maasikapõõsaid. Saagi kohta ei oska midagi arvata, õielõikaja tõrje jäi tegemata, aga ühest servast olid nad küll juba peenrale lähenenud. Nii et täiesti öko-möko saak tuleb. Väetise leidsin ka alles hiljuti siit linnast kuurist.

Ja kartul sai maha pandud. Kuna ei teadnud neist seemnekartulitest suurt midagi, siis sai lemmikut vist küll kõige vähem, see-eest varast kartulit tuli tervelt 4 vagu, aga katsu sa augustis kohal olla, kui tuleb hakata lapsi lasteaia ja sõimega harjutama.

Ning palju rohtu sai ära niidetud. Hämmastav, kui suur muutus toimus looduses kahe nädalaga. Minnes olid puud veel hiirekõrvul, tulles juba täies lehes ning tikripõõsad või Liisa ei paistnud rohu seest enam väljagi. Nii et meist jäi maha suhteliselt tore vaatepilt. Nüüd, jälle pea nädala linnas olnuna, süda natuke valutab. Aga kuna ilm läks nüüd jahedaks ja sajab ka, ei tohiks kastmisega probleeme olla ning muud karjuvat seal õnneks teha ei jäänud.

Linnas jälle käed-jalad tööd täis. Maal üdini ära määritud pesu vaja pesta, sama talveriiete ja jalatsitega, müügi ja tellimise pakke vaja saata ja tuua, peenrad korrastada jne. Teisipäeval käisin üle pika aja orienteerumas ja võtsin esimest korda sel aastal pika raja. Kuna rada oli lihtne, siis teadsin kogu aeg, kus ma olen ning liikusin pidevalt ka õiges suunas, aega läks 1.04 ja tulemus oli täiesti keskmine. Ennast üllatas see, et ma  jaksasin joosta, sest trenni pole sel aastal pea meetritki tehtud.

Kolmapäeval viisin Kertu sõime ja hommikul käisime Liisaga rattaga turul toiduvarusid täiendamas. Õhtul aga käisime kogu perega Kertu uut lasteaeda vaatamas. Neljapäeva hommikul käisime Liisaga Horteses lillevarusid täiendamas ning õhtul oli jällegi orienteerumine, aga seekord olime me lastega nöörirajal. Rada oli pikk, 2 kilomeetrit, algul mööda teid, aga kaks viimast punkti olid suvaliselt metsas, kuhu saamiseks oli vaja ikka päris mitu murdunud puud ületada jne. Liisale mets ei meeldinud, maha teda panna ei võinud, hakkas seletama, et ei taha metsa, tahan koju. Tema siis sõitis süles, aga Kertu vantsis selle maa ausalt ära, lõpus hakkas küll jalg igasugu risu taha takerduma, aga ellu ta jäi ja oma pulgakommid nad preemiaks said. Aga vastupidiselt minu arvamusele me oma 45 minutiga viimaseks ei jäänudki, kuigi algul selline kahtlus oli. Liisa korjas juba enne starti oma taskud kive täis ja rajal on neil mõlemal ka ikka veel vaja kõike vahtida ja näppida. Muide, üllatas see, et Kertu tundis metsas mustikavarred ära.

Reedel sõitsime hommikul Liisaga rattaga ringi ja jagasime laiali Hiiumaalt toodud rabarberit, õhtul tehtud rabarberikooki ning sõbranna tellitud riided. Siis käis külas tähtaega arvestades viimast nädalat lapseootel sõbranna ja oligi aeg  jälle Kertu sõimest ära tuua.

Laupäeval käisime Viimsi vabaõhumuuseumis sõimelaste tantsupeol ja nii ringi sebides ongi see nädal linnas läinud. Nüüd aga toimetama, sest midagi kasulikku võiks täna siiski ära teha.