Läbi nagu läti raha.

Nii, peale oma puhkepäeva olen ma endiselt läbi nagu läti raha.
Pühapäev kujunes selliseks, et lapsed ei tulnudki koju, vaid jäid ööseks vanavanemate juurde.

Õhtul käisime Issiga kahekesi ratastega sõitmas. Tahtsime näha, kas altpoolt Ülemistet saab veel Peetri külla. Varem, kui Järvel elasin, käisin seal metsas palju sõitmas, aga ammu-pole sinna saanud. Seis oli selline, et Ruuna oja sild oli jalga lasknud, aga selle asemel oli siiski mingi toru, mida mööda sai ratas kaenlas üle. Üle sai, aga see ei ole asi, mida tahaks palju teha, sest ei ole mul mingit isu sinna solgiojja koos rattaga sisse kukkuda. Seega sõitsime peaaegu Järvekülasse välja ning tulime läbi Uuesalu ja Kangru küla tagasi. Sealtkaudu jookseb meeldiv uus asfalt, aga väga pikk ring jällegi. Kokku olime üle tunni ratastel ja eile oli mul kael sundasendist kange. Pole sellise asjaga harjunud, kuigi peaks.

Pühapäev oli üldse spordipäev. Käisin ka ikkagi jooksmas ära ning teisipäevane kergus osutus algaja õnneks. Sigaraske oli, aga lohistasin ennast oma tavaringilt (umbes 3 km) ikka läbi, lootuses, et täna on teisipäevakul kergem. Täna on Hiiul ehk jälle ei mingit orienteerumist, vaid puhas jooksukas. Plaan on minna.

Eile magasin hommikul kümneni ja ülejäänud päeva tegelesin turundusega ehk panin oma mütse ja koju varutud muud kraami igale poole müüki. Tänaseks on (kõigest) üks komplekt suveriideid müüdud. Palgapäevad tulemas ehk läheb liikumine müügikeskkondades aktiivsemaks. Lootus on lollide lohutus, tean ma küll.

No ja täna on jälle mõlemad lapsed kodus. Kertu köhib nagu hobune ja sõime teda ei saatnud. Ei ole Hedelix ega põrdrasambliku tee aidanud. Siiski käisime hommikul Rahumäe mängujaamas hooaja lõpupeol. Heino Seljamaa tegi nukuetendust, aga esimese kitarrituuri peale kukkus Liisa röökima ja me pidime ülejäänud etenduse ukse taga mööda saatma. Ma ikka imestan, kuidas paljud tema eakaaslased muudkui nukuteatris käivad, meil ei tule see kõne allagi. Kertu, kui jänes, keeldus ka muidugi üksi vaatamast, aga õnneks teised hakkajad emad moosisid ta ikka endaga koos ruumi tagasi ja etendus talle täitsa meeldis.

Kuna minul on suhtlemisvaegus ja sain seal mõne (isegi päris mitme) tuttava emaga jutule, siis saime koju alles kell 1, mis oli ilmselgelt liiga hilja. Tulemuseks oli mõlema lapse lõunauni 40 minutit. Tänane ööuni oli neil 9,5, nii et ööpäevas kokku 10 tundi, mis viitab selgelt nende kroonilisele magamatusele ja selles osas tuleb nüüd lõpuks midagi kardinaalset ette võtta, sest rõõmust nad just oma 10 unetunni juures ei rõkka. Kertu jonnis hommikul pea 2 tundi ja õhtu ei tõota ka just meeldivaks kujuneda. Ma ei tea, kuidas Issi nad üksi kell 8 magama saab. Viimasel ajal on laste magamapanek tõeline piin. Üks paneb üht ühtes toas magama ja teine teist teises ning siis võtab see ka väga palju aega. Koos muudkui kisavad ja lollitavad. Ja kui keegi arvab, et 9 on liiga vara hakata lapsi magama panema, siis lugege eestpoolt uuesti sellest ööune pikkusest.

Oo, kuidas tahaks ennast lõpuks ometi inimesena tunda, sest lõputu väsimus ei ole inimlik. Tahab äkki keegi minuga kohad vahetada?