Liisa 2,5

Liisa sai meil vahepeal 2,5-aastaseks. Küll juba kuu aega tagasi, aga mul on endiselt kallal kirjutamistõrge. Aega on, aga lihtsalt ei viitsi. Siiski on ta vahepeal ära õppinud mõne uue triki, mis võiks ikka kirja panna.

Pikkust saime siis 92 cm, kaalu 14,5-15 kilo. Kertust selles vanuses suurt enam alla ei jäägi, aga jalg on küll tibatilluke, saapasuurus on endiselt 22-23 tald umbes 15 cm.

Järsku on Liisale hakanud meeldima raamatute vaatamine ja ettelugemine. Varem oli lapsi väga raske magama panna, Kertu tahtis lugemist, Liisat see jällegi segas ja siis kippus ta omi asju ajama või üldse jalga laskma. Nüüd kuulab tema ka huviga ja jääb vahel isegi magama. Võib-olla on asi muidugi ainult kevades, sest selleks ajaks pidid lapsed ikka juba ära väsima. Kehvad magajad pidid ka lastekas lõunaund magama hakkama ja haigused kimbutavad tihedamini. Lemmikkirjandus on neil muidugi erinev ja õhtul nõuab üks Lottet  ja teine luuletusi või Jänku Jussi või mis need lemmikud ongi. Eile just mõtlesin, et Lotte esimest raamatut on aasta jooksul loetud kolm korda. Omale tundub seda palju, lastel aga ehk ei tule veel tuttavgi ette.

Riidesse paneb ka ennast ise. Sukapükste ühe- ja kahetriibu süsteemile ei taha küll kuidagi pihta saada, aga hommikuti n alati palju varem riides, kui Kertu. Talle kohe meeldib, Kertu saab riidesse siis, kui teda pannakse ja seda ka alles kõige viimasel minutil. Näiteks vabadel päevadel lihtsalt süüa anna ei saa, kui päevariided on seljas.  Saab ka õueriided selga ja kuna jalg on nii pisike ja õhuke, siis saapad lähevad ka ise lupsti jalga.

Kui pahandust on teinud ja saab pahandada, teeb sellise haleda ja mesimagusa näo pähe, et mina vä?, kisate vä?, pole mitte midagi teinud…, et pahandada tundub imelik. Hakkaja on ta endiselt. Näiteks eile hommikul pani ta laualt pihta minu hommikuvõileibade juustu, võttis riivi ja kausi ning asus juustu riivima. Hommikuti ma ise veel eriti terav ei ole ja järgmisel hetkel vaatasin, et laps põrandal, põrand kõik juustune, ise tallas seal sokkidega otsas. Ju siis ei olnud laua taga mugav riivida. Aga juustuhulga järgi vaadates tuli see tal jube hästi välja ja sõrmenukke katki ka ei saanud.

Kuna lapsed on siin pidevalt haiged, siis peame ka süüa koos tegema. Nii kui midagi hakkida saab, on seltskond kohe kopsti kohal. Ostsin selleks millalgi isegi teise lõikelaua. Kartuli näiteks lõikan kangideks ja siis nad mõlemad saevad sealt otsast kuubikuid. Tuleb välja küll, siiani samuti kadudeta.

Värve tunneb ja L-tähte tunneb ja tahaks kangesti tähtede moodi poste paberile vedada. Tema jääbki meil vasakukäeliseks, kuigi sööb paremaga ja kääre õpetasime ka kasutama parema käega, pliiats on aga ainult vasakus. Kui midagi värvib, siis nii põhjalikult ja hoolega, üle joone eriti ei lähe ja kõik on värvine. Kertu seevastu on palju lohakam, kuigi ka tema on hakanud järsku väga fantaasiarikkalt joonistama. Kõiksugused imeasjad tulevad ära ja palju. Ei jõua neid kõiki hoiule pannagi. Panen niigi ainult värvilisemaid või huvitavamaid ja siis korjatakse ikka vanapaberikuhjast pildid välja jutuga:  „Minu kunst ju ….“. Tegin mõlemale nüüd oma mapid ka, muidu siiani oli see neil ühine.

Ja nüüd jäingi lobisema. Kindlasti on mingeid asju veel, mis nüüd meelde ei tulnud, aga ehk edaspidi täiendan.