Et elu ei hakkaks ilus tunduma

Meie idüll sai siis täna otsa.
Lapsed ärkasid juba hommikul (loomulikult vara) pahuralt ja Kertul ei tahtnud see veel söögiajakski üle minna. Siis aga kadusid nad kahekesi teise tuppa ja mina nautisin rahulikult (koos emaga) köögis kohvi....

...kuni kertu tuli kaebama, et Liisa lõhkus auto ära. Selguski, et tema oli roninud riiulile ja Liisale ilusti keelatud onu Madise nõukaaegsed plastmassist automudelid kätte andnud ja üks neist osutus eriti rabedaks ning läks pisikeste, aga osavate sõrmede all katki. Ja mina olin valmis selle ära viskama, aga siis sai Vanaema kurjaks, et lapsed muudkui lõhuvad ja lammutavad, on kasvatamata ja mina nende järele ei vaata ka veel. Kuna min aei ole ka mitte kõige rahulikum ega diplomaatilisem tüüp, siis lõppes asi lühidalt sellega, et käratasin, et targutamise asemel võiks ise vahel lapsi vaadata. Ema mul neid põhimõtteliselt ei hoia, sest laste kasvatamine on minu töö. Temal niigi tööd liiga palju ja selle kätte terviski läinud.

Ja nii saingi teada, kui isekas on nõuda vaeselt sandilt veel laste hoidmist. Ja edasisest ei saa ma enam üldse aru. Asi lõppes pärastlõunaks igal juhul sellega, et ema otsustas Hiiumaalt igaveseks ära kolida. Vot ei teagi, kas ka siis, kui ma enam kunagi siia ei tule.

Minu vend soovitas laias laastus kaht varianti. Lasta tal ära kolida, hoida aga sügiseni asju ilusti korras, et ehk tahab tagasi tulla. Tal ema peaaegu voodis ja vajab hooldamist, keegi aga seda ei tee. Minu vanaema aga ei ole nõus ei Hiiumaale kolitud saama ega hooldekodusse minemast ja loomulikult on see väga stressi tekitav olukord. Mina olin lihtsalt valel ajal vales kohas ehk siis viimane piisk karikas ja kui see minuga pahandamine ehk aitas piisavalt pingeid maandada, siis on järgmise korrani rahu majas, aga minu ema probleeme see muidugi ei lahenda. Nii et järgmise korrani....

Või ka üks kaalumist vajav võimalus on pageda võimalikult kaugele ja murda sellega nõiaring, mis saadab meie suguvõsa naisi juba põlvest põlve saadab ning nende pered hävitab. Tegelikult neid stressi tekitavaid lähisugulasi, kes ei ela ise ega lase ka teistel elada, on selles loos veel ja võimalik, et selleks ajaks, kui neid enam ei ole, ei ole ka minul peret.

Praegu aga ei oskagi midagi ette võtta. Kas peaks esialgse plaani kohaselt siin edasi olema või sõitma esimesel võimaalusel linna tagasi. Praegune olukord, kus ma pean lapsi samas majas elavast vanaemast eemal hoidma, ei tundu kuigi ahvatlev. Ning kogu siinse varanduse ärakolimise juures ei tahaks ka olla. Kujutan juba ette laste rõõmu, mida nad alati pakkimist vaadates tunnevad.

Täna tuleb raske öö ja vabandan kõigi osalise ees, kellele võib minu emotsiooni ajel kirjutatud kirjutis ebaõiglane tunduda.