Juba viimased 3 kuud pendeldab osa meie peret kahe kodu vahet. Nii umbes nädalase tsükliga oleme maal ja siis jälle linnas.
Linnas olen siis, kui on vaja kas käsitööprojekte lõpetada, midagi posti panna, sest osta.ee hullusest ma veel päris vaba ei ole, või on kellelgi mõni tähtis päev tähistada.
Ja järjest rohkem kinnistub arusaam, et mulle meeldib maal.
Mulle meeldib linnas ka. Meeldib lükata vankrit siledal maal, võtta poest, mis meeldib, mitte leppida sellega, mis on, mulle meeldib minu vannituba ja vahel õhtul, kui lapsed magavad, telekat vaadata.
Kõige hullem linnas aga on enne igat väljeminekut kõigi riideid vahetada. Ma pole elades nii palju pesu pesnud, kui sel suvel. Söögikord ja komplekt riideid, ka minul.
Üle pika aja jälle looduse tsüklit lähedalt nähes tuleb tõdeda, et Eestimaa suvi on ikka lühike. Alles see oli, kui Kertu ja vanaema külvasid herneid või mina harvendasin porgandit, aga eile tegin juba värsketest juurikatest ühepajatoitu ning sügavkülmad on juba kraami täis. Ei teagi, kuhu mulle nii maitsev endatehtud boršipõhi veel mahub?
Kuigi kinni ja lahti pakkimine võtab omajagu, saab Tallinnast Hiiumaale nii 4,5-5 tunniga. Ja lapsed on maal viimase kahe kuuga palju asjalikumaks muutunud. Kuigi ööd on hullud, on lõunauned ja õhtused magamajäämised palju paremad. Lõputust päikese käes ringijooksmisest ja marjasöömisest ma parem ei räägigi. Oeh.
Ja nüüd, kui moosihullus hakkab otsa saama, tahaks jälle maale ... Ja eks me enne Kertu lastesõime minekut veel lähemegi. Talvel jõuab linnas olla küll ja küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar