Liisa 11. kuu

Liisa saab nädala pärast juba aastaseks, aga 11. kuu on ikka kirjutamata. Ja ega ma oma magamatusest tühja peaga enam suurt midagi ei mäleta ka.


Kõigepealt panen kiiresti kirja paar fakti:
kaalu endiselt umbes 9,5 kilo,
hambaid 3,
jalatald 12 cm
Kannab riideid nr 74.

Muuhulgas hakkab ka jalatseid kandma, sest sukkade-sokkidega mudas roomamist on ikka valus pealt vaadata. Kuna kodus nii väikseid jalatseid ei leidu (Liisal on väiksem jalg kui Kertul sel ajal oli), siis ostab issi talle ülipeened roosad papud, mis varsti küll enam roosad ei ole.

Selles kuus kolib ka kookonist välja. Mitte seepärast, et ei mahu, vaid ta keeldub pikali olemast ja käruossa saab ta põhja külge traksidega kinni tõmmata. Kõiges on süüdi see, et Liisa hakkas ennast püsti tõmbama ja seisma. Seda on siis vaja igal ajal praktiseerida, ka õhtul ja öösel. Magamapanekud olid tõeline piin. Paned voodisse, ajab püsti, kui enam püsti ajada ei jaksa, siis istuli ning kui seda ka enam ei jaksa, rullib niisama mööda voodit ringi. Mina ei jaksa enam maadelda, Kertuga sai omal ajal maadeldud juba küll. Niisiis võtsin lihtsalt üles ja proovisin hiljem uuesti. Tagantjärele võib öelda, et see hullus läks nii kuuga üle ja nüüd on magamaminekud hoopis mõnusamad.

Aga päeviti oli sama trall ning oli päevi, kus jäi lihtsalt kell 2 lõpuks süles magama, siis sai tõsta vankrisse, sest toas meil ju vaikust ei ole ning magas ikka 40 minutit.

Algas ka ronimishullus, mida saab rahuldada trepist üles ronides ja seda võiks teha kohe mitu korda päevas. Ronimiseks kõlbab ka mänguväljakul liumäe trepp. Kord lasi liumäest pea ees alla juba ka, omal algatusel muidugi. Olen lasknud teda ka üksi sealt alla ning Kertu süles ja nutma pole hakanud.


Kuna issil oli 2 nädalat puhkust, käisime Saaremaa-Hiiumaa tuuril. Olime Spas ja näitasime vanavanaemale ka Liisa ära. Ilmad kuigi suurepärased ei olnud ja ujuma eriti ei saanud. Kuna suve algus oli paljulubav, ostsin omale sellise imerõnga nagu Swimtrainer. Seal saab lapse rõnga külge kinni panna. Kertu püsib oma rõngas ise ja nii sain isegi kahe lapsega ennast vette kasta, üks rõngas siis ühe ja teine teise käe otsas.

Oli maasikaaeg ja selgus, et Liisa nendele allergiline ei olegi. Korra tundus, et mustad sõstrad teevad küll täpiliseks, aga korduskatsed peale vahet enam täppe ei andnud.

Ah, mis ma siin ikka heietan, hakkan parem 12. kuud kirjutama.