Tulin alles täna selle peale, et täna olen viimast päeva Kertuga kahekesi kodus. Elu pole enam kunagi endine, isegi mitte samasugune ei ole.
Hommikul mängisime 5 tundi toas või õigemini on mul pea ikka väga laiali otsas ja ei tulnud see päris hästi välja. Kertu õnneks väga ei kaevanud. Pärast magamist proovime õue minna, nüüd on päike ka juba mõnda aega väljas olnud ja mänguväljakut äkki natuke kuivatanud. Laps tahab väga joosta.
Ja ongi kõik. Kuidagi kurb on, sest elu ühe lapsega pidi olema nagu sanatoorium.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar