Olime ka moodsad ja käisime neljapäeval koos paljude kaasmaalastega Lauluväljakul Tätte kontserdil. Ma olin enamiku laule varem kuulnud vaid korra ja osasid polnud üldse kuulnud, seega täiesti eelarvamustevabalt läksin. Aga kontesert oli super. Nüüd võtsin siis arvutis olevad mp3-d ette ja kuulasin, mida see Tätte endast üldse kujutab. Tuleb välja, et kontserdile oli tõesti paremik valitud. Ega sealt suurt midagi head enam üle ei jäägi. Või näiteks laul Tütre kiri iseale oli Liisi Koiksoni esituses parem kui Tätte enda. Maarja Õnneseene laul võttis ka pisara silma.
Ja näitleja on ikka näitleja. Vahepealsed jutud ajasid naerma nagu nad mõeldud olidki.
Nii et ka sellesse kiiresse aastasse sai siiski kõva kontserdielamuse kirja.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar