Unistus

Täna unistan avalikult.
Tõenäoliselt on tegi eestlasliku privaatsusvajadusega, aga tahaks oma maja. Ideaalis kusagil veekogu kaldal, aga võib olla ka Tallinnas.
Praegune ühisõu on üks äärmiselt halb eluvorm. Natuke nagu on, aga samas üldse ei ole ka. Vähe sellest, et mingit privaatsust ei ole, ei ole ka vaikust. Ei ole mina veel voodistki välja pugenud, kui lapsed lahtise akna all juba röögivad. Kertu õue magamapanekust loobusin juba eelmisel suvel või käisin pargis. Praegu panen ka toa akna magamise ajaks kinni. Ja kui ei taha just lasteaiakasvataja olla, peab mängimas ka niikuinii käima mänguväljakul. Ei kujuta ette, kuidas uue beebiga hakkab saama.

Näis, kas unistused täituvad, aga kindel on see, et probleem laheneb ajaga. Pole lastel enam lõunaund, on ka kama, kes, kus ja kui palju röögib.