Roosast ja kleitidest

Mäletan, et kord sai sõbrannaga arutatud, et miks küll mõni naine käib ja istub alati sirge seljaga, on lakitud ja mukitud, ütleb õigel ajal õigeid lauseid ehk on naiselik, nii vist öeldakse selle kohta. Ja sõbranna ütles, et see on sünnist saadik kasvatuse tulemus ehk minul näiteks pole lootustki.

See jutt tuli meelde peale eile mänguväljakul käimist, kus ühe aasta ja kaheksakuuse tüdruku vanaema pidas Kertut poisiks. Jällegi. Kusjuures Kertul oli seljas valge top ja valgel põhjal kollaste ning roosade triipudega lühikesed püksid. Varasema poisiks pidamise peale ostsin talle paar kleiti küll, aga minu meelest on nendega mänguväljakule natuke imelik minna. Roomab teine seal liiva sees, laseb liugu ja ronib redelil. Tagumik siis pidevalt paljas.

Aga sellel teisel tüdrukul oli seljas kleit ning roosa satsidega pluus ja ta ei roninud ega lasknud liugu ka. Ainult kiikus kombekalt. Viisakas, leebe ja malbe laps, keda tahaks omalegi, aga kuna ise ei oska, pole lootustki.

Teiseks ei salli ma üldse roosasid riideid. Ei istu mulle see pealesunnitud värk, et tüdruk peab roosa olema. Jah, mõned roosad asjad on ka Kertul, sest muud värvi tüdrukute asju pole suurt saadagi, aga need on ikka üsna plekilised, sest ta suudab alati päevaga sinna midagi peale määrida ja mina kõiki plekke välja ei saa. Nii need plekid muudkui kogunevad ja selliste riietega ei julgegi enam kodust välja minna. Plekieemaldamine on hea tahtmise korral tõenäoliselt siiski õpitav.

Täna panin lapsele siiski kleidi selga, aga mänguväljakul ta ei viitsinudki midagi teha. Võib-olla on asi hoopis kleidis, aga seda peavad näitama juba pikemad katsed.