Teisipäeval sain orienteerumises jala valgeks. Valisin
lihtsama raja ehk 3,7 kilomeetrit, aga metsas olin ikka pea terve tunni. Haigus
silmnähtavalt alles kontides, aga mõnus oli sellegipoolest. Ajasin ka oma
teised tõbised värsket õhku hingama. Nemad läbisid nööriraja ja korjasid mulle
sinililli, mille üle mul oli väga hea meel, sest need tõotavad jääda minu selle
aasta viimasteks sinililledeks.
Kolmapäeval ei hakanud oma tatikuid mängujaama vedama, vaid
käisime Horteses võõrasemasid ja nartsisse toomas. Neljapäeval oli pere maal,
sest mul äriplaani koostamise päev. Tahaks ikka tähtajaks pingutada, sest kui
enam sundi ei ole, ei tule ka äriplaani. Huvi pärast tahaks ikka
finantsprognoosi ära teha. Hetkel tundub küll äriplaani jutuosa olevat
isegenereeruv, pidevalt ilmub uusi peatükke juurde. Veel panin selle vaba ajaga
mõned riided müüki, sest kappi ruumi vaja ja mütsid müüki, sest raha võiks ju
ka olla.
Eile oli imelik päev. Liisa keeras juba hommikul kell 11
magama ja meie Kertuga läksime bussiga turule. Väga tahaks rattaga minna, aga
ei ole veel seda jaksu, et pakiraamil 18 kilo vedada. Kertu käis ilusti
ettenähtud jala otsad ära, aga minu jaoks oli ilm sigakülm. Lisaks purskkaevule
turul oli ju vaja vahtida, mismoodi raudteetöölised Rahumäel raudteed üles
võtsid. Peale seda õnnestus Kertul 2 tundi lõunaund magada ja Liisa tegi ka ühe
uinaku veel. Kuuest aga ajasin lastele kummipüksid jalga ja käisime mõlemaga
veel tunnikese lompides plötserdamas (Kertu sõnavara). Liisa sõnavarast nii
palju, et L-i ta ikka veel ei oska, aga kaisusõber Lottest on saanud Ätte
asemel Otte ja hobune on opane. Ning sõber lutt on meelest läinud, ööd on
suhteliselt normaalsed ning Liisa jääb õhtul oma voodis magama ning on seal
üldjuhul veel hommikulgi (täna isegi kell 8).
Nüüd aga hakkan koristama, sest meenub, et ei ole
tolmulapiga juba 3 nädalat ringi vehkinud ja ei julge ettegi kujutada, mis seal
kapi otsas olla võib.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar