Tuleb alustada sellest, et jaksu ikka ei ole. Aga vaatamata
sellele olin oma täna kodus olevast ühest lapsest eufoorias ja otsustasin
päevasel ajal poodi minna, vankriga.
Kelguga minekuks tundus Selver natuke
liiga kaugel olema. Aga selgus, et ka
vankriga minekuks. Teed pole siinkandis lumesahka ega kõnniteed labidat näinud.
Ja see uus lumepudru on ikka kohutav. Käisime siis lähemal poes, aga koju
jõudes oli keel ikka vesti peal. Näis, kuidas see sport minu nohule mõjub.
Käisime ka mänguväljakult läbi ning tegime sinna esimesed
jäljed. Tasapisi liitus veel lapsi, aga üllatav oli see, et ma ei kohanud
ühtegi ema. Kaks last olid vanaemadega, üks vanaisaga ja üks isaga liikumas. Ja
minul on nüüd küsimus, et kus on kõik emad?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar