Niisiis käisime täna Liisaga Järve keskuses hängimas. Poodi
pidime niikuinii minema ja nii käisime ühe soojaga ka mängunurgast läbi,
sõitsime ilma ostukäruta eskalaatoriga mitu-mitu korda üles alla (oi kuidas see
Liisale meeldis), rallisime ostukäruga nägu sõidu suunas riiulite vahel ning
vahtisime niisama ringi. Õnnestus tervelt 1,5 tundi ära sisustada. Siiani olen pidanud kinni reeglist, mille
kohaselt kui tervis vähegi lubab, käime hoopis õues.
Eelmiseks oli see, et lubasin kunagi endale, et ei osta
omale koju jalga dressipükse. Noh selliseid puuvillaseid ja pehmeid nagu nõuka
ajal oli. Ja umbes kuu aega tagasi tassisin ma ikkagi ühed sellised koju, suisa
roosad. Sigamugavad on ümber mu hiilivalt tulnud kintsupeki. Nii et see pekk on vist
järgmine allakäigu aste. Näis.Sportima igal juhul veel ei saa. Minu nohusaaga lõppes põsk- ja otsmikukoopa põletiku diagnoosiga ja antibiootikumi krõbistamisega. Teagi, millal sellisel juhul koormust lubatakse. Igal juhul mitte enne tabletipaki lõppu. Loodetavasti on siis lumi ikka veel maas, sest plaanis on Järve metsa suusarada üle vaadata.
1 kommentaar:
Ehee, sinu jaoks ehk allakäik, aga samas on positiivne lugeda, et ma pole ainus:) Dressid said koduseks riideks alguses raseduse ajal ja nii on see jäänud suht alatiseks ja ostukeskustes ringi tuiata on ju ka niii mõnus:) Kui veel oleks raha, mida seal laristada, ohh kus siis alles sisustaks seda aega:)Me üritame ka kinni pidada reeglist, et võimalusel alati õue, aga tegelikult läheme vahel hoopis poodi või ei viitsigi toast välja minna:D Aga eks me kõik ole inimesed ja mugavus on oluline;)
Postita kommentaar