Lastehoiust ja kodus hoiust

Mind paneb mõtlema Eestis üsna laialt levinud mõtlemine, et on ülilahe, et lapsed saavad emaga nii kaua kodus olla. 1,5-aastat suisa raha eest, paljud panevad raha kõrvale ja on kauem kodus. Paljud saavad järgmise lapse ning on kodus jne. No et alla kolmesel polegi vaja käia kollektiivis haigusi kogumas ja suhtlemas ning et nii kasvab uus empaatiavõimeline põlvkond.

Tore, kui vanemad on nii loomingulised ja hakkajad, et lapsel ei hakka kodus igav. Igal juhul on arendavam käia kollektiivis teistega kaklemas, kui kodus ema seljas elada ja vinguda. Ja haigused. Ok, paljud asjad on vaja varem või hiljem läbi põdeda. Isegi korjasin kuueselt 0-klassi minnes igasugu jama üles ja olin algklassides ikka väga haige. Samas mängib kindlasti oma osa rohke õues viibimine ja tervislik toit, mille söömist soodustab karjaefekt kindlasti rohkem kui ema kodus. Ühesõnaga kui sul ei ole tugivõrgustikku, kes üle päeva last hoida võtavad või sa ei ole ise üliandekas ning ülivõimekas või sind ei ole õnnistatud temperamenditüübilt tuimema lapsega, on lasteasutus minu arvates küll õigem valik.

Ise tunnen, et olen Kertu elu juba küll täiesti ära rikkunud. Ma lihtsalt ei oska piisavalt loominguline olla ja ei jõua ega isegi ei taha hommikust õhuni mängida. Tunnen, et ma olen üle kolmekümnesena juba rohkem mänginud kui lapsena. Ja see vingumine, on nii ära väsitanud, et enam ei jaksagi midagi välja mõelda ega seda ellu viia. Nõiaring, millest mina välja tulla ei oska. Ja kõik on tagantjärele tarkus, sest mul polnud tõesti kõige õrnemat aimugi, mida see laste kasvatamine endast kujutab.

Oeh, ei hakanud kergem. Aga Kertule hakkan hoiuvõimalusi otsima.