Ma olen imelik inimene. Kord tahan ennast üles lüüa, lakkida ära küüned, panna jalga võrksukad ja kontsakingad ning ilusa kleidi, värvida ära silmad, sättida jooksed laki ja koolutajaga soengusse ning minna linna jalutama või tööle. Samas oleksin mõni päev selline antisotsiaalne (õppisin just täna selgeks uue sõna). Paneks selga triikimata pluusi ja teksad, paneks juuksed patsi, lõikaks küüned lühikeseks, jätaks silmad värvimata ning läheks metsa seenele.
Kord kutsuks kokku suure hulga erinevaid inimesi ja peaks nendega maha suure peo. Teine kord jälle oleks üksikodus ning ei paneks isegi arvutit tööle ja lülitaks telefoni välja. Vedeleks mitu päeva voodis raamatut lugedes või aias päikest võttes või metsas kolades.
Samas litades hetketuju järgi ei hakka kunagi igav. Vbl ma polegi nii imelik. Aga hingerahuni on ikkagi veel pikk maa minna. (idee pärit delfi artiklist).
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar