Jaanipäev Osmussaarel

Jaanipäeva veetsime Osmussaarel. Mina polnud varem seal saarel käinud ja kui päris aus olla, siis ei olnud seda teinud keegi meie seltskonna kaheteistkümnest inimesest.

Äratus kell 7. Ärkasin varem, sest mingid linnud karjusid akna taga. Kiire tee ja võileibade valmistamine ja söömine, mis osutus heaks mõtteks, sest meid Dirhami sadamasse transportiv auto oli 10 minutit enne kaheksat kohal. Ärasõidu ajaks oli meililistis märgitud pool 8. Hindasime selle õnneks õhtul liiga varaseks kellajaks ning isegi 8 linnast väljasõit oli liiga vara, sest olime 9.15 juba sadamas. Üks ekipaaž oli aga soovitust tõesena võtnud ja juba tukkus kohapeal. Väljasõit viibis aga siiski. Puudu oli üks liige ning paat ja selles võitluses osutus võitjaks paat.

Saarel leidsime kadakate vahel telkimiskoha, panime telgid üles, asjad telki ning suundusime saare matkale (ring umbes 12 km). Saar on 1,5 km lai ja 6 km pikk. Kõht kiskus teel juba väga tühjaks, aga lõuna oli planeeritud saare põhjatippu. Samuti oli tuul üsna tugev ning vähemalt mina tundsin mitu korda tõsiselt külma. Teel majakani nägime kabeli varemeid (torn oli siiski veel püsti), mingit imesorti lambaid, küla (Bien) ja kauglaske kahuri jäänuseid. Majakas asus niisiis saare põhjatipus, suhteliselt kõrgel pankrannikul. Istusime nii tuule varju kui sai ning sõime lõunaks kaasa võetud võileivad ära. Kuna ka teistel oli vist suhteliselt külm, hakkasid kõik kuidagi kiiresti tagasi liikuma. Ühe torni juures saime siiski kõik uuesti kokku. Torn oli aus. Kuigi vahepealt olid mõned redeli astmed puudu, tasus riskimine ennast siiski ära, vaade saarele oli parim päevajooksul nähtu. Ja see ronimine andis minu külmetavatele kätele-jalgadele ka sooja.

Tagasi jõudes läks osa gruppi telkidesse pikutama ja teine osa vegeteeris niisama. Hakkajamad aga organiseerisid lõkke ning me kõik kolisime kiiresti oma asjad sinna äärde ümber. Niisama polnud ka mõtet seal lõkke ääres ka passida ning me alustasime suhteliselt varakult pidusöögi tegemist - salat, liha, kartul, vorstikesed. Esimene nälg kustutatud, hakkasime mingit tundmatut kepimängu mängima. Oli vaja puukepiga nummerdatud klotse pikali visata. 1 pikali klots andis nii palju punkte, kui klotsil oli, mitu klotsi andis nii mitu punkti, kui neid pikali oli. Koguda oli vaja täpselt 40 punkti. Mul ei läinud see klotsiloopimine hästi.

Siis algas maffiamäng. Loositakse kaks maffioosot ja teised peavad need endi hulgast üles leidma. Mina ei saanud kordagi maffia olla, see-eest oli Tõnu jälle üle mängu. Nalja sai. Mäng kestis sügava pimedani.

Siis läks osa rahvast magama ja teine osa lahendas kaasavõetud alkot. Vahepeal käis külaline naaberlaagrist külas ja ma arvan, et kell 3 oligi meie saare jaanipidu läbi.

Mina ärkasin pühapäeva hommikul kell 9 esimese hommikusöögivahetuse hõigete peale. Rain aga norises väga magusalt edasi. Ka mina tukastasin, kuni umbes pool üheteistkümneni, kuni tuli Tiina ja ajas meid (teise vahetuse) ikkagi sööma. Varutud oli igasugust võileivamaterjali ja piimaga kohvi.

Pärast läksime saare pankrannikut avastama, aga seda me seekord ei avastanudki. See-eest leidsime laevafraki, mida kõik kohe lähemalt uurima tormasid. Ja aeg saarel oligi sellega läbi. Kähku tagasi, telk kokku, asjad kaasa ja sadamasse tagasi. Paat jäi küll natuke hiljaks ning hülgenahaga poisid proovisid vett.

Ilm oli imeilus ja meri peegelsile. Asustasime jälle laeva nina. Täna ei olnud isegi fliisi vaja. Siis ujus mööda uudishimulik hüljes. Kord oli tal pea vee all, siis jäle vee peal. Varsti märkasime ees uut hüljest. Aga hülgele kasvasid külge kõrvad ja siis kärss. Vastu tuli ujuv metssiga. Umbes poolel teel maalt saarele. Väga kiiresti ujus teine. Õnneks reageerisin kiiresti ning sain tast paar pilti. Siis keeras paat ringi ja sõitis seale järele. Loodetavasti mitte sea hirmutamiseks, vaid ikka parimate piltide tegemiseks.

Vot selline saaretagune merereis oli.