X-dreami teine osavõistlus Otepääl

9. -10. juunil sai Otepääl x-dreami teisel osavõistlusel käidud. (seekord oli see öine, kõige pikem aj kõige raskem).

Õhtul kell 22.15 olimegi stardis. Võistlus algas jooksugaTehvandi suusastaadionilt kanuuni kusagil Pühajärve kaldal. Enne oli vaja veel ühe mäe otsast (Apteekri mägi, 2006. aasta Winter x-dreamil oli raudselt ka esimene punkt) punkt ära võtta. Kuna startisime oma eelmise korra koha järgi suhteliselt lõpust, jõudsime ka kanuusse suhteliselt viimaste seas. Kanuu läks nagu ikka (sika-saka). Ühe punkti vahe jooksin vabatahtlikult, sest sai mööda asfalti joosta ja teised said kohe kanuuga edasi sõita. Punkt oli päris kaugel suure tee all truubis. Juba seal sai korralikult märjaks. Jooks oli vist viga, 3 km mööda mägesid on ikka paras jalgade surm. Edas tuli veel natuke kanuuga sõita. Järgmisi kanuupunkte jooksis Kristiina. Jälle oli mõtekam jooksuga ära käia. Siis tuli kanuu ühele Pühajärve saarele jätta ja päästevestiga kaldale ujuda. Ei tea, kas maa oli päris pikk või ei saa päästevestiga korralikult ujuda, igal juhul oli tunne, et üldse ei liigu edasi. Ja jalad ka põhja ei ulatunud. Hea, et taipas seljakoti päästevesti peale panna. Vähemalt leidus kotis pärast üks täiesti kuiv särk. Targemad polnud aga üldse kotte kaasa võtnud. Vahepeal oli pimedaks läinud ja enne kuivade riiete juurde saamist tuli metsast veel mõned punktid leida. Läksime ühte punkti läbi soo otse ning sealt sai siis esimesed mudased.

Rattasõit algas kottpimedas. Kuna mul kaardihoidjat ei ole, siis ka kaarti mina lugeda ei saa. Teel teise rattapunkti olime ikka päris sügaval metsas, kui saime aru, et ikka väga vale koht. Oi kui kaua tuli uuesti mööda metsi ja mägesid (Otepää seda on) tagasi minna. Selleks hetkeks, kui punkti leidsime, olime lootusetult grupist välja kukkunud. Õnn, et võistkondi on palju, mõnda inimest nägi ikka kogu aeg liikumas. Edasi tegime sohki ja hakkasime ühekaupa punkte mägede otsas võtma. Kui kusagil nägude kontrolle ka oli, olid nad selleks ajaks, kui meie punkti jõudsime, juba läinud. Ühes kohas mingid poisid olid, aga nad ei öelnud mulle küll mitte midagi. Isegi kirja mind ei pannud ja mul polnud numbritseekord ka numbrit küljes. Olin seljakoti targu alla jätnud, et ronida natukegi kergem oleks. Hiljem selgus, et nad oleksid pidanud ütlema. Tüdrukud valsisid raja järgmisesse punkti mööda metsateid ja nii oligi ühe tee peal peakorraldaja ees. Oli eramaa ja talumehel oli juba politsei ja võistlejatega kõva insident olnud. Niisiis saadeti meid peale väikest vastupunnimist ikkagi tagasi. Ja see oli õudne. Varsti tuli teadmata pika maa mööda jõe äärt jalgratast järel ja kõrval vedada. Ikka mudast läbi ja üle puude. Siinkohal tundsin vähemalt mina, et enam ei taha. Punkt oli aga ilusti tee ääres ja silla peal. Vedas neil, kes said mööda teed tulla. Edasi sõitsime meiegi võimalikult palju mööda asfalti.

Esimene lisaülesanne oli Käärikul mingil väga järsu tõusuga mäenõlval. Kõigepealt tuli kõigil üles ronida, siis sai küsimusega lehe ja uuesti alla lahendama. Matemaatikat, loogikat, teadmisi, kõike oli vaja (nt mitu korda esineb number 9 1-100 ja mitu 9-t on vaja, et nummerdada korterid 1-100). Meie saime kolm trahvi ja veel kolm korda oli vaja sinna mäkke ronida. Täielik tagajalgade surm. Tudisevail põlvil oli vaja veel mõned punktid võtta ning siis ootas Väike Munamägi, kuhu tuli loomulikult koos jalgrattaga otsa ronida, ja kogu võistkonnal loomulikult. Alles siis pääses tagasi võistluskeskusesse.

Seal ootas veel üks "väike" lisaülesanne nagu paberit ulatanud papi meile ütles. Kaardilt tuli meelde jätta 9 punkti ja valikorienteerumise korras need sealt metsast üles otsida. Minule ei jäänud täiesti ausalt mitte midagi meelde. Aga natuke metsas ringi kolades viis punkti siiski leidsime, seega ainult 4 tundi trahvi kokkuvõtteks. Koht oli 118. ja aega läks (koos selle trahviga) 15.14.44.

Peale kahetunnist uinakut Staadioni kõrval kuusepuu all, sõitsid tublid tüdrukud linna tagasi.

Lõpetuseks peaks mainima, et tossud pole kunagi nii mustad olnud (need pole peale kolme masinapesu korda ikka veel endist värvi) ja uni kuusepuu all pole kunagi varem nii hea maitsenud.