Jooksmisest

Olen väga suure osa oma teadlikust elust tegelenud jooksmisega, selle sõna kõige otsesemas mõttes. Nooremana tegin 60 m jooksus vanematele poistele ka ära. Pikamaajooksus jagasin tol ajal õnneks oma pinginaabriga viimast kohta ja sellega see asi piirdus. Siis tuli aga muutus ja ma pidin hakkama käima krossijooksu võistlustel. Ei saa salata, isegi diplomid tulid ja sellele oli loomulik jätk keskkooli ajal spordikooli sattumine. Siis jooksin juba treeneri valvsa pilgu all ja organiseeritult. Alguses võhma treening, ikka 10, 12, 14 km korraga. vbl oli mul tõesti mingit annet, sest 16-aastaselt valiti mind Hiiumaa aasta parimaks nooreks sportlaseks. Tõesti sai kahel nimekamal võistusel medaleid võidetud. Samas lubasin endale, et kui asi läheb piinamiseks, jätan järele. Ja jätsingi. Ehk siis ei sobi mulle see jooksimine.

Ülikooli ajal suutsin aastaid sellest eemale hoida. Olin tõeline tibi, kes parimal juhul käis showtantsus ja ega õppimise ning töö kõrvalt suurt aega muuks ei jäänudki. Uus muutus toimus 2003. aasta kevadel, kui leidsin enda jaoks alpinismi ja läksin oma esimest mäge vallutama. Aasta hiljem, enne esimest alpilaagrit sai ikka kõvasti jooksmas käidud ja sealt edasi said peale mägede minu sõbraks veel xdream ja rogain enne mida on vaja ka ennast natuke liigutada. Muidu lihtsalt ei pea 8 tundi vastu.

Praegu ootab eest Tartu maraton ja ma tunnen jälle, et ENAM EI TAHA JOOSTA. Jalad on rajal nii rasked ja pärast mitu päeva kanged. Vaatamata jaanuarile on linn väga porine ja ei mingit naudingut. Siiski arvan, et sport ei kao minu elust veel nii pea, seega surun hambad risti ja juba ülehomme võib mind jälle Nõmme metsas näha.
Edu.