Ja käes on mai ....

Aeg lendab linnutiivul, eriti kevadel, onju?
Mai algul pakkisin lapsed autosse ja käisime korra Hiiumaal kevadet otsimas, nüüd oleme juba jälle linnas tagasi. Ilmad sattusid imelised, aga mere läheduse tõttu temperatuur seal siis küll veel üle 10 kraadi ei tõusnud. Sinililled saime aga korjatud ning tagasi tulles võtsin juba nartsissid kaasa. Lumi sulas sel aastal mai alguseks isegi meie aias ära ja täna juba õitsevad vahtrad ning kased on hiirekõrvus. Minu kraad näitas neljapäeval 28,4 kraadi ning esimesed 45 minutit päikest võtsin ka oma tagaaias ära.

Hiiumaal aga algul riisusin ja lõikasin oksi, aga avarama vaate saavutamiseni läheb veel palju aega ja tööd. Hämmastav, palju loodus igal aastal ennast juurde kasvatab. Hiljem sai natuke lillepeenraid korrastatud ning kasvuhoonesse istutasin oma 5 tomatitaime ja 2 suvikõrvitsast ära ning redis ja aedoad said ka maha pandud. Redist poetasin veel õue ka ning sügisel üles kaevatud maasikapeenrasse panime lastega natuke alla 30 varase kartuli maha. Tahaks katteloori abil sealt juba varakult värsket saada, põllu künnini on seal maal veel aega.  

Lapsed olid hämmastavalt tublid. Liisa sõi esimesel päeval ohtralt rabarberit koos lehtedega, hapuoblikat ja vist krookusi ka ning öösel oksendas ja hommikusk oli kõht lahti. Igal ööl tuli ka kellegi kaisukaid taga ajada, aga muud tralli, mis eelmisel aastal oli, ei olnud. Ilusti üheksa magama ja seitse üles nagu linnas. Ei mingit pimedakartust ega võõraid hääli õues. Lahe.

Ja meelelahutust suudavad nad suhteliselt hästi endale ise leida. Lemmik koht oli muidugi aia taga olev pisike kuivenduskraav. Küll seal püüti kala, küll leotati palle, võeti vett kastekannu ning  liiva jaoks ja nii edasi.  No ja siis me riisusime koos, sest neile sai ka mururehad ostetud või oli vaja õunapuude otsa ronida. 2a 8k ja pea  4,5 on juba täitsa asjalikud ning võimaldavad juba ka tööle keskenduda, seega sai üllatavalt palju tehtud.  

Praegu mässan linnas. Lapsed käisid 3 päeva lasteaias, Kertul oli emadepäeva pidu. Neljapäeval jõudsime kõik Haabneeme orienteeruma. Minul oli see sel aastal juba neljas kord. Ikka teen palju vigu ja esimeste sekka ei satu, aga mõni punkt läheb jällegi väga hästi, nii et lootust on. Jooksjate vahed on kõik väga väiksed, nii et vähemalt teisipäeviti on rajal kõik tasemel naised. Esimese ja viimase vahe oli seekord vist kõigest 16 minutit ehk keegi pole 2 tundi metsas :D Mina polnud sealkandis varem käinudki, nii et oleks võinud kauem ringi vaadata :D

Ja nüüd tegutsema, sest homme olen Kristiine Kevadlaadal ning uuel nädalal jälle maale tagasi.