Lugu sellest, kuidas ma ise vorsti teen

Mõte see asi käsile võtta tuli juba mõnda aega tagasi lugedes Isetegija foorumist teiste vorstiteost. Ainult kust saada soolt? Foorumis soovitati keskturgu. No ei satu oma kahe lapsega sinna kuidagi, kuni ühel lumisel detsembrikuu päeval tegin jala pika kaubaringi linnas ja nagu muuseas viis see mööda ka keskturust ning õigel hetkel tuli meelde ka soov soolt osta. Ja tõesti seal seda oligi: 5 euro eest vaakumpakis 15 meetrit soolatud ja külmutatud Rakveres toodetud soolt ja 3.90 eest mingit kodusemat. Võtsin kindluse mõttes selle soovitatud esimese, pole sellist asja ju enne näinud ka.

 

Sulatatud sea käärsool on siis selline.

Kodus sulatasin ja leotasin, sest soola on sinna lahkelt vahele pandud. Kui vorstiplaanist rääkisin, kuulsin tihti väljendit väkk ja eks see soolikas algul võõrastust tekitav oli küll. Aga kõigega harjub.

Täidiseks ostsin Nõmme turult vähese pekiga seahakkliha. Müstiline on see, et võib valida pekita ja vähese pekiga seahakkliha vahel, kusjuures mõlemal juhul on see tegelikult olematu pekiga võrreldes ükskõik millise poest ostetud seguhakklihaga, seahakklihast rääkimata. Aga pekk on oluline, räägitakse, et suisa 30% peab seda igal juhul olema. Ja eks see õige ole, aga sellest hiljem.

Praadisin ka kaks suurt sibulat klaasjaks ning mõned küüslauguküüned, ajasin need läbi hakklihamasina. Soovitatakse kõik isegi kaks korda masinast läbi ajada, sest mass peab võimalikult ühtlane olema. Kuna minul on harilik vändaga masin, siis on see üsna tüütu. Panen segu hoopis köögikombaini ja lasen terava teraga läbi. Panin sinna ka soola, pipart ja ohtralt punet, mida minu mäletamist mööda vorstirohuks kutsutakse.  Segan väikeste portsude kaupa, sest minu tubli pisike köögikombain palju korraga ei jaksa.

 

Lehtri ja vorsti stiilinäide.

 

Tavalisest lehtrist ei tulnud segu muidugi läbi, seega lõikasin Coca-cola pudeli katki. Töötab imeliselt. Soole lõikasin juppideks. Tagantjärele võin öelda, et meeter on täiesti paras. Ei ole liiga lühike ega liiga pikk. Soole pudelisuule ajamine on ka tükk tööd, aga kui sool on liiga pikk, siis see lihtsalt ei mahu sinna ära. Lusikaga pressides läheb segu imelihtsalt soolde, venib ise oma raskusega ilusti järele ja liiga täis toppida ei tohi …. ainult õhku mina sealt välja ei saa. Ikka lipsab teine sisse. Viimasel korral tegin juba nõelaga ülbelt augud sisse. Ega see hea mõte ole, sest see paljukiidetud pekk tuleb sealt siis välja. Otsad sõlmin kinni niidiga, sest sool ise nii libe ja sõlm kipub kergesti lahti tulema.

 

Enne ahju. Kilost hakklihast, kruupidest ja paarist suurest sibulast saab just nii palju vorsti.

 

Edasi sõlmed sisse, plaadile ja ahju. Olen küpsetanud 200 kraadi juures tund aega, vahepeal külge keerates. Mingil hetkel võib need juba üksteise küljest lahti ka lõigata, on lihtsam keerata.

Esimesed vorstid said kõvad, tugeva pune maitsega, aga imehead. Maitse on siiani suus. Kuna lastele tugevad maitsed kahjuks ei meeldi, olen seda edaspidi vähem pannud, see-eest kasutanud paprikapulbrit. Ise tahaks üldse vürtsikamat suutäit saada.

 

Aga vorstide pehmuse huvides olen nüüd kasutanud segu, milles on kilo pekise seahakkliha kohta ka pool kilo kanaliha. Saavad pehmemad küll. Proovin ka keedetud kruupe, aga need ei andnud tookord mingit tulemust. Võimalik, et tegin midagi valesti, sest lasin ka need köögikombinis ühtlaseks massiks ja peaksin tervetega uuesti proovima.

 

Nüüdseks olen siis teinud kolm suurt plaaditäit vorsti ja soolt on veel kapis küll. Tuleb  minna Saksa saitidele tõeliseid vorstiretsepte otsima. Nämmm!