Liisa 2

Vahepeal on  mind tabanud tõeline tõrge postitamise vastu ja nii ma teen kogu aeg midagi muud. Täna panen lõpuks üles lühikese kokkuvõtte sellest, milline oli Liisa, kui ta sai 2. Kirjatüki mustand on õnneks juba mõnda aega valmis, muidu polekski midagi meeles, sest Liisa on meil olinud 2-aastane varsti juba 2 kuud.

Tähtis päev oli 3. septembril. Arsti juures käisime kohe järgmisel päeval ja pikkust tuli 87 cm ning kaalu hommikul tühja kõhuga 12,5. Eks ta muidu selline 13-kilone on. Talla pikkus 14,5 ja peaümbermõõt 49 cm.

Eks kaal kosu sellest, et söögiisu on tal viimasel ajal hea. Muudkui anna aga pekki, liha ja kala kätte. Taimi võid ise süüa. Piima nüüd juba joob, aga mitte palju, samuti ei lähe eriti isukalt ka teised piimatooted.

Räägib juba mõnda aega ilusti ja puhtalt. L ja R on küll veel väga pehmed, aga mingeid tähti omavahel ära ei vaheta. Samuti suudab täiesti õiges kohas küsida, kuhu me läheme ja mida te teete? Nagu täitsa inimene kohe ja Kertuga omavahel mängides ka räägivad. Lisaks on ta kõvem laulumees kui Kertu.

Augusti lõpust käib ka meil siin tänava otsas sõimes. Tahtis ise minna ja mõeldud-tehtud. Jätsin kohe lõunani sinna, järgmisel päeval isegi juba magama, siis aga tuli tagasilöök. Ühel hommikul jäi ta minust sinna nutma, pool 10 helistati ja kutsuti mind sinna. Pidi olema hüsteerias ja keegi ei võivat teda puutuda. Läksingi siis kohale. Olime kõik ühel meelel, et koju tagasi ei vii. Õnneks õues rahunes maha ja oli nõus edasi olema. Järgmisel ja ülejärgmisel päeval lasti tal rahulikult ennast üksi nurgas tühjaks nutta. Siis hakkas juba kodus protestima ja mõnda aega viskasin üle rühmatoa ukse juba enne nutva lapse. Ja siis tuli leppimine. Ühel hommikul lihtsalt läks, ei vaadanud mu poolegi ning sellest päevast käib ilusti. Kahtlase ninaga olen vaid ühe päeva koju jätnud ja kord nädalas on lastel niisama puhkepäev ka. (Kusjuures praeguseks ei ole neil veel ühtegi haigust olnud).

Igasugune magamine on aga endiselt probleem. Ööuni kisub tihti sinna 9,5 tunni kanti ja lõunaunne aja ikka piitsaga. Ei taha. Ja krutib ka Kertu üles. Siis on riid majas ja emme kuri. Sama lugu õhtul, no ei saa pikali. Voodisse läheb veel, aga muudkui lollitab. Nüüd nad magavad oma toas naris. Koos lasteaeda minekuga kolisid ilusti meie toast välja. Pulgakas on küll veel üleval ja tihti kolib Liisa öösel ka sinna tagasi või siis meie voodisse. Trikitama pidi ka sõimes, nii et meil pole küll kummagi lapsega mingit vahet, kus nad on. Vahel küll on stressinuttu, aga muidu pole ka mingit õhtust väsimust või hüperaktiivsust märgata. Sõimest ära tuleb Liisa muidugi rõõmsal meelel. Saan ta umbes neljast kätte. Siis läheme ilusa ilma korral rattaga Kertule järele ning tagasi jalutame kõik koos. Teele jääb ka üks mänguväljak, nii et alla 1,5 tunni sel päeval koju ei saa. Vihmaste ilmadega käime õel järel autoga.

Lõunamähkmest hakkab Liisa vist vaikselt lahti saama, aga ööga on hullemad lood. Samas tundub, et mähkmes on vaid üks piss, aga öösel üles ajama ikka ei viitsi hakata. Ööd Kertuga on veel liiga hästi meeles. Ja kuna nad vaheldumisi siiani trikitavad, siis piisab sellest. Kui ärkab ja pissile tahab, siis loomulikult ka saab.

 

Sünnipäevapidu oli suisa kaks päeva varem Pikakari rannas. Kui nädal varem kohta vaatamas käisime, oli ilm imeline. Peopäeval aga sadas vihma ning oli tuuline ehk üks esimesi tõsiselt sügisesi päevi. Külalisi siiski oli ja lastel tundus lõbus olevat. Saim ruttu ühele poole, 1,5 tundi ja koju. Pühapäevane pidu aga oli sugulastele ning maal vanaema juures. Päris õigel päeval andsin Liisale kaasa koti õunu ja ta oli sõimes. Õhtul maiustasime ainult oma perega.

Sellised vanad uudised siis seekord.