Tänase postituse märksõnadeks on väsimus ja rutiin.
Issil oli kaks nädalat puhkust ja ta oli meiega maal isegi natuke üle kah nädala. Tema tegi
Liisale pai, kui tal midagi öelda oli, ja mina magasin küll samas toas, aga
teises voodis. Liisa oli suhteliselt viisakas ning mina magasin nagu karu ja
ikka umbes nii, et 11 magama ja peale 8 üles. Lapsed olid ärkamises suhteliselt
stabiilsed.
Ja praegu on minu enesetundes toimunud tõeline muutus. Ma
tunnen ennast hästi! Hommikul ärgates ei valuta pea, ma ei ole päeval uimane,
tunnen ja tajun kõike palju selgemalt. Jaa, see on inimeste igapäevane normaalne
olek. Lõpuks ometi olen tagasi reaalsuses. Kuu enne Liisa kaheseks saamist. Isegi lastevabal päeval oli hoopis teine mekk. Siini on lõdvestumist seganud mõte, et ma ju pean puhkama! Ja ega selle ühe ööga ikka välja ei maga küll. Kel soovi, võin sellest kõigest lähemalt ja pikemalt rääkida.
Ja ka vähese unega öödel on teine tunne. Puhastasin siin Hiiumaalt kaasa tassitud kukeseeni , mustikaid ja metsmaasikaid kaks korda poole ööni ja äratus sattus ühel veel olema juba pool 8, aga sellegipoolest oli päev talutav. Just selline tunne nagu vanasti peale töö-ööd või kerget pidu, mäletan veel küll. Oi kui hea on olla tagasi normaalses elus ja see teeb ka tuju rõõmsaks. Kroonilist magamatust ei soovita kellelegi ning ei tahaks ka ise enam rohkem proovida.
Teine asi on rutiin. Olla üle 3,5 aasta järjest pidevalt kodus, näha ühtesid ja samu nägusid, kuulata hommikust õhtuni kisa (üks meil on ikka veel jonnieas ja teine on juba sisenemas jonniikka), teha kolm korda päevas süüa, mida keegi ei söö, sundida, meelitada, kussutada kogu aeg kedagi magama, käia ühtedel ja samadel mänguväljakutel mööda samu tänavaid jne on mind lõplikult ära tüüdanud. Midagi toimumas ei ole, midagi oodata ei ole, kuni nüüd …. Viisin paberid kooli ja elul jälle hoopis teine minek. Täpsemalt enne sissesaamist ei räägi. Kes teab, see teab. Ja ega lootust suurt ei ole, sest konkurss on kõva. Ikkagi elukestev õpe. Nüüd aga pean minema veel testi tegema ja selleks õppima ning vestlusele ja hinges on mõnus ärevus. On jälle, mida oodata, on ehk muutusi, on ehk uusi väljakutseid. Selle põhjal võin ehk öelda, et olen seiklustesõltlane. Või siis uute väljakutsete …
Ja nüüd murakaid läbi sõela ajama. Igapäevaelust kirjutada
ei jõuagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar