Elu võimalikkusest maal

Eile ma pidin kirjutama sellest, mismoodi ma üksi kahe lapsega maal elades hakkama ei saaks. Täna pole see enam aktuaalne, sest kartul on peaaegu kõblatud ja rohtu maja ümbert olen niitnud miinimumprogrammi ulatuses ehk paagitäis bensiini on otsas ja selle eest sai hämmastavalt palju niidetud. Ka ämbritäis sõstraid on korjatud ja õhtul võib mahla soristamine alata. Proovin esimest korda elus suhkru kohe sisse panna, et ei peaks pärast üle kuumutama. Aeg on arvel.

Aeg on tõesti väga arvel, sest maal vajalike tööde tegemiseks jääb mul iga päev maksimaalselt kaks tundi. Lapsed ikka ei suuda öösel üle 10 tunni magada. Ei ole neile maaõhk ega aktiivne liikumine kuidagi mõjunud. Ikka pool 10 magama ja pool 8 üles. Hea, kui nad lõunat magama poole kolmeks saab ja siis on vaikus maksimaalselt 1.20.

Täna on mureks hoopis ei tea mitmendal alkoholismi tasemel olev isa. Nimelt käib ta külmikust salaja minu toitu võtmas. Kuna siin on selle loendusega nagu on ja iial ei tea, millal ja mida sa juurde saad, siis on kõik arvel ja menüü suht täpselt paigas. Hommikul avastasin, et minu makaronide jaoks hoitud kanaliha kuubikud on läinud. Hommikul tegid lapsed suitsukala paki lahti ning lõuna ajal isa köögis luuramas nähes oli neid kalu alles vaid neli. Samuti on kasvuhoonest läinud minu hoolega kasvatatud tomatid. Sõidan 20. Augustil linna tagasasi ja ise ma neid tõenäoliselt ei saagi. Ühel päeval oli vorsti otsast jupp läinud, aga sellest ei tõstnud ma tüli. Ja laste lõunaks mõeldud ühepajatoidu jäägid peitsin magamistuppa. Muidu imevad nad näppu.

Eriti tigedaks teeb see, et kui talle teha söök ja panna ports valmis, siis ta seda ei puutu. Võib talle ka poest leiba osta, aga seda ta ei puutu. Palun võta, aga ma tahan sellega arvestada. Rääkida pole temaga mõtet. Oma rahustuseks võin kasvõi karjuda, aga tema on mõistuselt nagu Liisa või veel hullem, aru niikuinii ei saa ja teeb kohe uuesti. Ega see rääkimine nii lihtne ei olegi. Saab aru küll, et on pahandust teinud ja kui mind näeb, läheb ruttu oma tuppa (ma praegu passin köögis, õnneks sajab õues vihma ka). Nii et lisaks ajapuudusele teeb minu oma isa elu maal võimatuks.

Veel kirjutasin eile, et selgelt annab tunda, et lastel on siiani natuke liiga palju ette-taha ära tehtud. Nad peavad näiteks õppima:  ise tervet kurki närima, mitte ootama, millal emme selle ära viilutab; ise põõsa küljest marju korjama, mitte käsiks emmel neid kaussi valmis tuua või veel hullem, peo peale panna; natukenegi omaette mängima, mitte sääre küljes rippuma sel ajal, kui emme mõnd tööd teeb.

Lisaks on neil pidevalt igav (hämmastav, onju). Eile käisime siis igavuse peletamiseks mustikal. Imekaunis mustikamets on meil umbes kilomeetri kaugusel. Vanker oli abiks kaasas. Sain terve liitri marju korjata ja kahetsesin, et suurematki kaasas ei olnud, sest lastel oli tegemist. Ja kuidas nemad siis ennast metsas lõbustasid? Lõhkusid oma vankrit, tallasid seal poriste kummikutega otsas jne. Nad pole seda ju mitu nädalat juba näinud. Isegi võtsin selle alles auto pakiruumist välja, pole lihtsalt vaja läinud. Mustikad aga tassiti õhtul magamistuppa ja valati voodisse kummuli. Kogu voodipesu läks sidrunhappe vette likku ja jääb ainult loota, et see läheb puhtaks, sest muud pesukemikaali meil siin ei ole (täna võin öelda, et läks puhtaks küll).

Nii meie elu siin maal kulgeb. Iga päev juhtub midagi teistmoodi, mida linnas kunagi ei juhtuks ja. Metsvaarikad on valmis. Homsest hakkan laste lõunaune ajal neid korjama :D