Kuna õues on täna superilus päiksepaisteline ilm ja kraad akna taga näitab ka +7, siis pakkisin vaatamata oma hullemaks minevale köhale ja nohule (jaa, ma kardan jälle põskkoopapõletikku) laagri sisse ja läksime õue seda imet lähemalt vaatama.
See võttis küll ligi tunni aega, sest otsisin esimest korda sel aastal lastele ka kevadriided selga. Kertul on siis kombe ja Liisal püksid-jope. Peale said mõlemale kummipüksid ja jalga kummikud. Ka mütsid said kevadised, aga kindad jäid talve omad. Ei julgenud veel sõrmikuid-kummikindad panna.
Ja oh seda rõõmu, mida veelombid tekitasid. Kertu lasi liumäelt plärts ja plärts vette ja ega Liisagi võlgu jäänud, ise ronis ja ise lasi, mina püüdsin ainult alt kinni. Tema lasi õnneks kõhuli, ei saanud nii suurt hoogu. Siis pidid veel mõlemad ühest veeaugust teise vett tassima, üks siis ämbriga ja jooksuga, teine liivavormiga ning tasa ja targu. Veel sai niisama hüpata ja kiigega kiikudes jalad vette pista. Lõbu oli tõesti laialt. Lasin sel natuke raske südamega ka sündida, aga samas on sellist lõbu vaid korraks. Lumi sulab ja varsti on sopp väljas.
Kertu oli muidugi pärast põlvini märg, saapa sees oli jalg isegi kuivem ning kinnastest me ei räägigi. Tegin sooja jalavanni ja ehk jääb ellu. Liisal oli ainult üks jalg kummiku kohalt niiske, temal läks paremini.
Nüüd on Liisal juba õues magatud ka ja andsin talle küpsise närida, et saaks oma tänased mõtted kirja panna. Tema teatas selle peale tähtsalt "küpsis", nii et ka see sõna on juba selge. Hea kõva küpsis on ehk närib ka kadunud hambad välja, muidu muudkui vigiseb öösiti.
Kaunist kevdist päeva teilegi!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar