Hullumaja

Huvitav, mis küll juhtunud on, et lapsed juba mõnda aega täiesti ettearvamatud. Ainuke kindel asi on see, et hommikul on äratus kell 6. Kõigepealt ärkab Liisa ja siis Kertu kohe varsti sinna otsa. Tuba pimedamaks teha pole mõtet soovitada, lisaks paksule kardinale on tekk juba terve nädal akna ees, aga hommikuune paranemist pole märgata. Liisa läheb siis kaheksast uuesti magama. Heal päeval magab üle tunni, aga halvemal 20 minutit ja siis tuleb ta kohe varsti uuesti magama suunata, muidu jätkub kisa terveks päevaks. Kertu tuleb ka päevaunne suunata juba pool 12, siis on veel lootust ilma hüsteeriata pääseda. Teisipäeval magas ta üldse 2 päevaund. Ja Liisa magab täna (kell 1) juba kolmandat korda, kui pikk see on või millal algab järgmine, pole teada.

Õue enam üldse ei saa. Ilmad nii lumised ja tuulised, et Liisat pole mõtet ärkvel olles mänguväljakul tundi vankrist väljas hoida. Proovitud asi, talle ei meeldinud. Samuti pole mõtet väsinud Kertut sinna vedada. Ei viitsi ta midagi teha ning teeb ainult iga pisema asja peale avaliku skandaali. Eile õnnestus Liisa õhtuune ajal välja minna ja hoopis teine tera, laps jookseb ringi ja tahab toimetada ning ei karda ka teisi mängulisi. Aga jah, sellist aega, kus kõik on söönud, pissinud, maganud või tahavad just magada, enam ei leia.

See kõik on muidugi õpetanud hoolega lapsi jälgima ja teinud selgeks, millal ja mida teha. Ja igal hetk tuleb ette mõelda ja planeerida, muidu viib kära viimsegi närvi. Samas on magamatus lisaks mõistusele ja mälule hakanud halvasti mõjuma ka näonahale. Ega siis ilma asjata iluune vajalikkusest räägita. Varsti ei julge oma punnilise põse ja hallide silmaalustega enam rahva hulka ilmudagi.