Liisa sünd

Tükk aega mõtlesin, kas panen selle kirja või ei pane. Mida eelmisest korrast erinevat seekord ju ei juhtunud.

Ärkasin valupoja peale kell 5 reede varahommikul ehk siis, kui oli täitunud täpselt 41 rasedusnädalat. Jälgisin vahesid ja sain 10 minutit. Kuuest sai sellest ka issi teada ja pool 7 helistas ta Kertu hoidjale. Passisime, vaatasime Terevisiooni ja oli tunne, et seekord tuleb klassikaliselt pikk sünnitus. Vahed ikka 10 minutit ja siis 8 minutit ning täiesti nõrgad. Mingil ajal tuli mõte sauna minna. Väga kuumaks sauna ei ajanud, et saaks seal ikka pikalt olla, aga võta näpust. Natuke aega ja valude vahe oli äkki 3-4 minutit. Korjasime asjad kokku ja haiglasse. Autos oli valude vahe jälle 10 minutit ja isegi paberite täitmise ajal ei tabanud mind ükski valuhoog. Tädi veel naeris, et hirm võtab valu ära. Paberid täideti ikka käsitsi, aga väga kaua aega see ei võtnudki.

Kell 10 olime sünnitustoas ja sealt alates oli valude vahe juba korrapäraselt 5 minutit, nii tunni, võib-olla isegi natuke peale. Kedagi meid vaatama ei tulnud. Valud olid juba täitsa valusad ja mugavat asendit ei suutnud kuidagi leida. Kott tundus liiga madal, aknalaud liiga kõrge jne. Siis tuli tunne, et peab potile minema. Täpselt sama tundega olin eelmisel korral alles kodus. Kui seal istusin, tuli ka mingi tädi, sättis mu KTG alla, küsis, kas arst polegi käinud. Ütlesin, et tahaks pressida. Olemine oli siis juba üsna niru. Tädi käis korra ära, vaatas last, et pressib küll, aga aega pidavat veel tund minema või noh, kui väga vaja, vaatavad kardigrammi pealt. Läks uuesti minema. Ja siis lendas vesi laiali. Issi läks abi kutsuma. Üllatavalt kiiresti olid kõik kohal. Keegi enam ei vaielnud, lubati pressida. Mulle tundus, et 3 pressi ja 11.28 oligi Liisa sündinud. Kisas kohe nii mis kole. Issi lõikas nabanööri läbi ja platsenta sündis ka kohe.

Sain mõned välimised õmblused, mitu, ei teagi, aga 3 pistet mäletan. Liisa sai ka päris kaua kõhul olla, enne kui kaaluma-mõõtma viidi ja kaal oli seekord samas toas. Kohustusliku 2 tunni pärast sai perepalatisse ja õhtul viiest ema-lapse tuppa. Kertu käis ka juba õhtul õde vaatamas. Esimesel ööl Liisa üldse ei maganud. Ainult kisas ja tahtis rinna otsas olla, aga see-eest ka piimapaisu ei tulnud. Kuna kõik oli korras, saime järgmisel päeval koju. Ega haiglaelu polegi mingi elu.

Lõpetuseks: Aega läks esimesest valust 6,5 tundi, Kertuga 6. Üldiselt oli kõik samamoodi. Tunne oli sama, rasedusnädalad samad ja laste kaal ning pikkuski sama. Ei taha sellega kedagi hirmutada, lihtsalt endale mäletamiseks.