Kertu 21. kuu

Ehk esimene kuu õde Liisaga.
Mõõtsin pikkust ja sain 86 cm.

Õde Liisa sündis 3. septembril. Kertu magas sel ööl väga rahutult, vist aimas midagi. Päeval mängis tädiga ja pärastlõunal käis ka Liisat vaatamas. Üldiselt saavad hästi läbi. Pidevalt käib üks kalli-kalli, musi-musi, pai-pai ja muu muljumine.

Kinkisime talle sel päeval ka beebinuku ehk siis Kertule oma tita, aga see ei ole nii populaarseks saanud. Vedeleb siin ja seal ning vahel saab ka vankrisõitu, aga see on ka kõik.

Armukadedust siiski on. Kõigepealt käib üks emme-emme-emme: emmele, emme opasse, emme aitab jne. Ja lisaks ronib Kertu veel Liisa voodisse, turvatooli ning lamamistooli, proovib lutti. Paneks ka õe sokid jalga või mütsi pähe, kui need vaid läheks. Samuti on aru saanud, et eriti kasumlik on väljend “Pissile!”. Siis ikka emme tuleb, muidu tuleb ju piss püksi. Potitad Kertu ära, asud Liisat söötma ja kohe on jälle potile vaja. Eriti hulluks ajab siis, kui ta siis veel ei pissi ka.

Samas kannatab ilusti, kui Liisa esimesena vannis käib.
Ühel hommikusel hambapesul tahtis sauna minna. Ajasin siis järgmisel vannipäeval sauna soojaks, võtsin Kertu lavale ja viskasin isegi natuke apelsinilõhnalist leili. Kertu hakkas nutma ja nõudis maha. Arvasime siis, et kardab. Ühel korral proovisin veel, seekord lahtise uksega. Ikka sama jama. Siis selgus, et ta tahab vanni kõrval seista ja kardab, et magab saunas midagi olulist maha. Rohkem pole teda saunaga hirmutanud. Viimati jäi ta hoopis minuga tuppa sööma. Muidu loobib Liisat igasugu mänguasjadega ja valab talle vett silma.

Magamisega on ikka nii nagu ta on. Lõunauni pool tundi kuni 2 tundi. Keskmine natuke üle tunni. Öösel ärkab iga krõpsu peale. Liisa saab alati enne magama ja siis jända pool tundi veel Kertuga. Ärkab kah minu jaoks kole vara, kui poole üheksani saab magada, on hea päev. Ja kohe krõps voodist väljas ka.

Septembris saime ühe korra veel orienteerumas ka käia. Liisa oli siis 6-päevane ja samuti kaasas. Rada oli 1,7 km ja meil läks terve tund. Aga Kertu pidi ise vantsima ka, kaht last tassida on ikka liig.

Hakkab jälle hommikuti putru sööma. Isegi nõuab ise puderit ja hiljem moosiputru.
Kõne on üldse juba täitsa korralik. 3-sõnalisi lauseid oskab ja on tunne, et ta teab kõike. Nõuab küll vesit ja mesit, aga käänamine hakkab ka tulema.

Septembri esimesed 2 nädalat oli Kertu palju issiga väljas. Ehitasid müüri, käisid rattaga sõitmas. Siis hakkasin üksi kahe lapsega väljas käima. Oleme põhiliselt Näituse mänguväljakul, aga oleme ka Võidu pargis käinud. Kertu vantsib ilusti ise. Liisa on ka jorisema hakanud ja olen pidanud Kertu kaenlas koju tormama, aga üldiselt läheb ilusti. Ilmad on ka ilusad olnud ning oleme õues olnud päris pikalt. Kolmekesi oleme sattunud alati sellisel ajal, et teisi lapsi pole olnud, seega pole ka vaja olnud kellegagi jageleda. Kertu väga hea meelega enam oma asju ei jaga. On selgeks saanud väljend “Ke(r)tu oma”.

Sisse sai viidud ka uus karistussüsteem – jänkud peitu. Mõlemad päris “jänkud “on küll kadunud. Üks jäi Selverisse ja teine kadus kuhugi tuppa ära ning ei ole veel välja tulnud. Pakkusime kord punaseid Minnie-hiirega sokke ja kõlbasid ka need. Nüüd ongi kasutusel Minnie-hiired. No ei saa sellest soki närimisest lahti. Aga pahandust tehes lähevad jänkud riiulisse peitu. Aitab oi kui hästi.