Kaal riietega 13,4. Kergenemist ei toimunud, kuigi sai 2 nädalat vabalt ringi joosta.
Kõik olulisemad sündmused toimusid seekord linnast eemal.
Algatuseks sõitsime 10. mail kaheks päevaks Saaremaale Spasse. Hommikul lõikasin söögilaua ääres Kertul tukka, et ta ikka oma reisi näeks ka. Kusjuures see oli juba teine tukalõikus. Spas oli meile soodusööbimine, võtsime ka mõned hoolitsused, Kertu, vaeseke, pidi ainult basseiniga leppima. See talle meeldis ja sobis. Samuti meeldisid talle Spa trepid ja pikk koridor. Kuna toa ust ei osanud me nii kinni panna, et seda seestpoolt lahti ei saa, siis tegi Kertu ise uks lahti ja pani muudkui jooksu. On teine juba nii pikaks kasvanud, et ulatub lingini.
Ilmad ei olnud veel sugugi soojad, pigem isegi vihmapoolsed. Kaasa sai võetud nii talvekombe, kindad kui ka tuttuued nr 22 punased sandaalid. Väljaviskamise päeval käisime vaatamas ka minu vanaema. Erilist julgust vanavanaema lähedalt vaadata Kertu üles ei näidanud, aga õues hakkas juba soojemaks kiskuma ja nii nad seal issiga ringi sibasid. Õhtul viimase otse praamiga Hiiumaale, kuhu meie Kertuga jäime tervelt 24. maini.
Päevakava oli seal umbes selline, et natuke peale 7 üles, 10 kindlasti õue jooksma, mille üks osa oli naabri lammaste vaatamine ja hiljem ka ojas solgerdamine ja teine osa niisama Tomi näppimine. Tom on suur karvane segavereline ja minule üllatuseks ka väga kannatlik koer, kes tundub olevat muuhulgas ka maailma parim lapsehoidja. Seal, kus oli Tom, oli ka Kertu. Ainult paar korda proovisid nad ka omapead hulkuma minna. Tom läheb ees ja vaatab, et tullakse järele, tähendab kõik on korras ja Kertu vaatab, et Tom läheb, tähendab on midagi lahedat. Nii et päris silmist neid ikkagi lasta ei saanud, aga väga palju rabelema ka ei pidanud. Kui väravad kinni, siis õuest nad ära ei saa ja varem või hiljem tuleb ka emme meelde.
Riietega juhtuski nii, et üsna kiiresti tuli tossudelt sandaalidele üle minna, siis püksid jalast ära jätta ja siis juba ka ilma bodyta olla. Meil üks suvi juba üle elatud, nii et seda kiiret üleminekut ühtedelt riietelt teistele mina ei kartnud. Kertule 30 kaitsefaktoriga kreem peale ja minek. Ei läinud teine selle all isegi mitte roosaks. Ka mütsi pärast ma väga ei tõmmelnud. Tal õppis just siis mütsi pähe panema ja oli sellest tegevusest vaimustuses. Nii et müts lendas ühe jooksuringiga maha ja tagasi tulles tuli loomulikult maasvedelev hea müts omale uuesti pähe ajada.
Ei tea, kas palavusest või ülemisest paremast silmahambast, aga söömine läks küll moest ära ja asendus veega lahejendatud õunamahlaga. Seda ei jõudnud küll ette tassida. Muudkui raputati tassi ja teatati, et ei ole või midagi sellist see häälitsus igal juhul tähendas. Muna veel kõlbas ja soolane kala ning vorst. Vahel sai maasikamoosiga paar pudruampsu sisse pigistada, aga see oli ka kõik.Samas kohukese peale, mida vanaema koju tõi, läks ta õige maiaks ja sellest pole me lahti saanud siiani. Tunneb selle toru juba kaugelt ära ja asja nimi on kok.
Aga jah, igasugu lalisemist, laulmist ja omaette mölisemist tuli kõvasti juurde. Lamba õpetasid selgeks ka sõna mää ja õue. Ja jooksukilomeetreid päevas ei oska mina küll kokku lugeda. Samas ööd olid ikka rahutud ja toimus ühele päevaunele üleminek. Algul oli üheni ringi joosta mulle ikka väsitav ja üks kord magada Kertule omalegi harjumatu, üle poole tunni esimese hooga ikka ei tulnud ja siis tuli õhtune lõpp juba kell 8 ka. Kertu magas üksi vanaema voodis ja enne magamajäämist lugesin ma talle muinasjutte. Hiljem sai üks päevauni kodusemaks ja siis pigistas heal päeval juba ka kaks tundi välja.
Tagasi linna tulles oli tal muidugi pea laiali otsas ja jooksis tänaval nagu kevadine vasikas. Hiljem sai Kertu sõnaga auto ikka sõrme otsa. See-eest oli vahepeal toimunud nii suur areng, et laps sai kodus ise diivanile ronitud ja mänguväljakul liumäele, isegi istus seal ise ja lasi alla. Lausa lust väljas käia. Samuti hakkas ise toolilt maha saama, õpetatud sai teda ammu, aga ikka oli siiani kõrvalist abi vaja.
Siis sai Kertule selgeks, mis on telefon. Algul võttis issi hääl kohmetuks, aga siis tahtis seda juba igal ajal kuulda. Algul itsitas niisama, aga lõpuks hakkas suhtlema ka. Varem kasutuses olnud Mika ei sobinud kohe üldse.
Vot selline vaheldustpakkuv kuu oli siis mai 2010.
Kõik olulisemad sündmused toimusid seekord linnast eemal.
Algatuseks sõitsime 10. mail kaheks päevaks Saaremaale Spasse. Hommikul lõikasin söögilaua ääres Kertul tukka, et ta ikka oma reisi näeks ka. Kusjuures see oli juba teine tukalõikus. Spas oli meile soodusööbimine, võtsime ka mõned hoolitsused, Kertu, vaeseke, pidi ainult basseiniga leppima. See talle meeldis ja sobis. Samuti meeldisid talle Spa trepid ja pikk koridor. Kuna toa ust ei osanud me nii kinni panna, et seda seestpoolt lahti ei saa, siis tegi Kertu ise uks lahti ja pani muudkui jooksu. On teine juba nii pikaks kasvanud, et ulatub lingini.
Ilmad ei olnud veel sugugi soojad, pigem isegi vihmapoolsed. Kaasa sai võetud nii talvekombe, kindad kui ka tuttuued nr 22 punased sandaalid. Väljaviskamise päeval käisime vaatamas ka minu vanaema. Erilist julgust vanavanaema lähedalt vaadata Kertu üles ei näidanud, aga õues hakkas juba soojemaks kiskuma ja nii nad seal issiga ringi sibasid. Õhtul viimase otse praamiga Hiiumaale, kuhu meie Kertuga jäime tervelt 24. maini.
Päevakava oli seal umbes selline, et natuke peale 7 üles, 10 kindlasti õue jooksma, mille üks osa oli naabri lammaste vaatamine ja hiljem ka ojas solgerdamine ja teine osa niisama Tomi näppimine. Tom on suur karvane segavereline ja minule üllatuseks ka väga kannatlik koer, kes tundub olevat muuhulgas ka maailma parim lapsehoidja. Seal, kus oli Tom, oli ka Kertu. Ainult paar korda proovisid nad ka omapead hulkuma minna. Tom läheb ees ja vaatab, et tullakse järele, tähendab kõik on korras ja Kertu vaatab, et Tom läheb, tähendab on midagi lahedat. Nii et päris silmist neid ikkagi lasta ei saanud, aga väga palju rabelema ka ei pidanud. Kui väravad kinni, siis õuest nad ära ei saa ja varem või hiljem tuleb ka emme meelde.
Riietega juhtuski nii, et üsna kiiresti tuli tossudelt sandaalidele üle minna, siis püksid jalast ära jätta ja siis juba ka ilma bodyta olla. Meil üks suvi juba üle elatud, nii et seda kiiret üleminekut ühtedelt riietelt teistele mina ei kartnud. Kertule 30 kaitsefaktoriga kreem peale ja minek. Ei läinud teine selle all isegi mitte roosaks. Ka mütsi pärast ma väga ei tõmmelnud. Tal õppis just siis mütsi pähe panema ja oli sellest tegevusest vaimustuses. Nii et müts lendas ühe jooksuringiga maha ja tagasi tulles tuli loomulikult maasvedelev hea müts omale uuesti pähe ajada.Ei tea, kas palavusest või ülemisest paremast silmahambast, aga söömine läks küll moest ära ja asendus veega lahejendatud õunamahlaga. Seda ei jõudnud küll ette tassida. Muudkui raputati tassi ja teatati, et ei ole või midagi sellist see häälitsus igal juhul tähendas. Muna veel kõlbas ja soolane kala ning vorst. Vahel sai maasikamoosiga paar pudruampsu sisse pigistada, aga see oli ka kõik.Samas kohukese peale, mida vanaema koju tõi, läks ta õige maiaks ja sellest pole me lahti saanud siiani. Tunneb selle toru juba kaugelt ära ja asja nimi on kok.
Aga jah, igasugu lalisemist, laulmist ja omaette mölisemist tuli kõvasti juurde. Lamba õpetasid selgeks ka sõna mää ja õue. Ja jooksukilomeetreid päevas ei oska mina küll kokku lugeda. Samas ööd olid ikka rahutud ja toimus ühele päevaunele üleminek. Algul oli üheni ringi joosta mulle ikka väsitav ja üks kord magada Kertule omalegi harjumatu, üle poole tunni esimese hooga ikka ei tulnud ja siis tuli õhtune lõpp juba kell 8 ka. Kertu magas üksi vanaema voodis ja enne magamajäämist lugesin ma talle muinasjutte. Hiljem sai üks päevauni kodusemaks ja siis pigistas heal päeval juba ka kaks tundi välja.
Tagasi linna tulles oli tal muidugi pea laiali otsas ja jooksis tänaval nagu kevadine vasikas. Hiljem sai Kertu sõnaga auto ikka sõrme otsa. See-eest oli vahepeal toimunud nii suur areng, et laps sai kodus ise diivanile ronitud ja mänguväljakul liumäele, isegi istus seal ise ja lasi alla. Lausa lust väljas käia. Samuti hakkas ise toolilt maha saama, õpetatud sai teda ammu, aga ikka oli siiani kõrvalist abi vaja.
Siis sai Kertule selgeks, mis on telefon. Algul võttis issi hääl kohmetuks, aga siis tahtis seda juba igal ajal kuulda. Algul itsitas niisama, aga lõpuks hakkas suhtlema ka. Varem kasutuses olnud Mika ei sobinud kohe üldse.
Vot selline vaheldustpakkuv kuu oli siis mai 2010.
Kertu ja tema sõber Tom.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar