Üldiselt olen selle talve vastu hämmastavalt leebe olnud, aga täna tundsin naistepäeva tulpe vaasist ära visates, et tahaks sinna asemele kellukesi panna. Oleks juba aeg.
Vaatamata aiani lumehunnikutele, pole mina isiklikult sel aastal seda eriti rookinud. Selleks ajaks, kui mina voodist välja saan, on meie maja usinad selle ammu kokku loopinud. On häbi, aga see ei aita.
Ja ühe komplekti talveks akna vahele talvituma pandud lilli külmutasin ka ära, aga kes käsib neid seal –20 kraadiga hoida? Ainult puhas oma laiskus ja loll pea.
Kertuga päevasel ajal Selverisse pole sel aastal ka saanud. Mulle on piisanud nii kord nädalas Nõmmel käigust trenniks täiesti. Ikka laps koos kelguga sülle ja maha, hange ja hangest välja. Kertu siiani vihkas ka õuet, kindaid kelku ja kindlasti midagi veel. Nüüd jällegi jookseb suvalises suunas minema ja navigeerida saab teda ikka ainult kaenlas.
Suusatanud ei ole, uisutanud ei ole, jääroninud ei ole ja üldse pole mingit arvestatavat sporti teinud, aga väga ei tunne puutust ka. See-eest on saanud igal hummikul ahju ja paljudel hommikutel ka kaminat kütta. Kodu on soe ja elul pole nii vigagi. Kui kusagil ei käi ja ühistrantsporti pole vaja oodat, siis pole vaja ka korralikult külmetada nagu varasemalt.
Kõik see üllatab mind ennastki. Ma pole kunagi talve sallinud
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar