Kertu 14. kuu

Kui kirjutamisega pisavalt venitada, siis ei mäletagi enam, mis täpselt toimus. Kaalu, pikkust ja jalanumbrit igal juhul mõõtnud ei ole.

Kuu märksõna on ahvikuu. Igasuguste tegemistega peab olema ettevaatlik, sest palju asju tehakse jrele. Kreemitab käsi, ehk paneb kreemituubi vastu kätt ja siis hõõrub, lõikab kurki, kastab lilli, hõõrub kasutatud tikku vastu tikutoosi, pühib lauda jne. Sai omale mängutriikraua ja kõike on ka triikida vaja. Kartulikoorimise abist parem ei räägigi. Peale seda tuleb küll lapsel kogu riidekomplekt kuivama panna ja kööki koristama hakata. Koristamises ma usin ei ole.

Päevi veedame põhiliselt nii, et Kertu käib aga toast tuppa ning kogu aeg on midagi käes. Asjad liiguvad 12 tundi sinna, kus nad olema ei pea. Minu pissiproovi saatekiri tuli välja pesumasinast, õnneks pesemata kujul ning liimipulk kapi alt. Palju asju veel vales kohas on, selgub siis, kui neid vaja on. No ja mina proovin siis neid asju nii palju kui võimalik kohe omale kohale tagasi viia.

Aga päevad on pikad. Ööunne jäämine nihkub järjest edasi ja enne 9 ei tasu meie majas vaikust loota. Päevaunesid endiselt 2. Üks väga hommikul ja teine väga õhtul. Kokku umbes 1,5 tundi. Saaks selle ometi ühe 2-tunnise peale. Asi on töös.

Kord pidime õhtul külla minema. Tahtsin, et ta võimalikult hilja lõunaunne jääks. Kui asi hakkas juba kahtlane tunduma, läksime Nõmmele turule. Unemärke ilmutas igal pool ja bussist maha tulles jäi kahe minutuga kelgule magama. Tõstsin ta tuppa, pakkisin lahti ja magas edasi, ainult natuke jorises. Sellist asja pole veel enne olnud. Õhtu läks siiski hästi ja saime kümneni külas olla.

Vahepeal oli kõhutõbi. Õnneks küll ainult 2-3 päeva. Palavikku ei olnud ja väga rahutu ka ei olnud. Siiski sai paar korda kogu komplekt riideid välja vahetatud. Elu nagu aasta tagasi.

Et elu huvitavam oleks, käisime Nõmmel beebide muusikatunnis. Suurt midagi seal teha ei olnud, peale Kertu oli ka vaid üks laps. Kertule ikkagi meeldis. Edaspidi lubati suuremate tundi tulla, aga kümneks Nõmmele pole me veel kordagi viitsinud minna. Tuleb vist midagi uut välja vaadata, kuigi erilist võimleja tminust ka ei ole.

Igasugu sõnavara täieneb. Uued sõnad tita ja pipi (orav ja kindlasti veel keegi). Aga enamik loomi on ikkagi mõmmid. Kord tuli hommikul rosinapakiga minu juurde ja teatas mäm-mäm aitäh-aitäh-aitäh. Elagu kahesõnalised laused! Aga aitäh on meil siis, kui midagi väga vaja on ning seda on pidevalt. Viisakas laps vähemalt.

Ühel päeval vaatas mänguplatsil läbi puude paistvat päikest, näitas käega ja teatas oma tuima olekuga “Lamp”. Mina naersin küll tükk aega.

Ja ikka on mingi toiduaine talumatus, sest tagumik läheb peale kakamist punaseks. Peaaegu kõigelt sai maha võetud (piim, maasikas, mustsõstar, õun). Sõi juurikaid ja veega putru. Hakkas Zyrtecit saama ning kõik muutus normaalseks. Praeguseks on toit tagasi ja Zyrtekilt maas, aga sellega koos on tagasi ka punane tagumik. Ei oska enam midagi arvata, aga tundub, et Zyrtec lahendab kõik probleemid. See on magus ja läheb sisse ilma protestita.

Aga üldiselt vastab vist tõele, et läheb lihtsamaks, kui laps jalad alla saab. Natuke rohkem oma aega kuluks ära küll, aga muidu on elu nagu lill.