Kertu 9. kuu

22. septembril arsti juures saadud ametlikud andmed:
kaal 10,96 kilo
pikkus 75 cm
pea ümbermõõt 46 cm

Huvitav on see, et täpselt samal päeval otsustas ta ka käputama hakata. Varem sai teist ikka telefoni, puldi ja arvutiga meelitatud, aga ei midagi. Iga päev sai sätitud jalad kõhu alla ja tehtud väike tiir, et tunne ometi jalgadesse jääks. Ja siis lambist enam ei pidanudki tagant lükkama. Otsustavaks sai muusikakeskus. Paar päeva vahetas raadiojaama ja plaati, aga siis tulid suuremad ringid ja uued lemmikasjad. Tõesti, istuva või lamava lapsega oli lihtsam.

Öised vingumised ikka kestavad. Teine alumine hammas tuli kindlasti välja, aga kas üles ka midagi on tulnud, on siiani selguseta. Ta lihtsalt ei lase suhu vaadata ega katsuda. Mina arvan, et ka üleval on hammas. Nii et siis mitu korraga.

Kolmas suurem asi selles kuus oli jällegi nohu. Issi tõi selle koju kätte. Sai küll enne tuulutatud ja küüslaugutatud ning pärast küüslaugutatud ja teepuuõliaurutatud, aga nina on niiske siiani. Palavikku igal juhul ei olnud ja väga suurt vingumist ka mitte. Kui just nina puhastamise hetked välja arvata. Siis rabeles ja kisas nagu nots aia vahel.

Hämmastav on veel see, et päevakava hakkab paika minema. Eriti söögi osas. Seda on vaja iga 3 tunni tagant ja hiljaks jääda ei tohi. Ikka 6, 9, 12 ja 15. Siis on kusagil viiest ja 8. Kaksteist on kindlasti juurikad lihaga ja õhtul puder. Ülejäänuga on kuidas kunagi. Paar korda olen ka hommikul viitsinud putru teha ja vahel on viiest mingi puuviljapüree või jogurt. Piimakordi on ikka 4. Ise ei tohi enam lapse nähes süüa, muidu tuleb seda ka temaga jagada. Nii satubki talle ka juustuviil või leivatükk pihku. Eriti hästi maitseb õun, mida ta siis oma kahe hambaga osavalt tükeldab. Ja õhtusöögi taldrikust on ta ka juba üht-teist maitsnud. Saab aru küll, et teistel on midagi paremat. Loodetavast ei ole ta veel lõplikult rikutud.

Unedega on umbes nii, et õhtul 20.30 magama ja hommikul 8 üles. Päevauinakuid on 3 ja umbes 10, 13 ja 17. Pikkust üldjuhul üle poole tunni ei õnnestu venitada. Aga uned ei ole enam söögikordadega seotud. Nii kui virisemiseks läheb, nii oma voodisse, tekk peale ja head und! Üldiselt tuleb küll käia teda päris mitu korda veel pikali surumas, aga magama on ta siiani iga kord ikka jäänud. Ostsin lapsele kaisukutsu ka, kellega väljaspool voodit mängida ei ole lubatud. Kõlbab voodis närimiseks küll.

Muidu pole oma mänguasjad enam ammu huvitavad. Enne andsin talle igasugu majapidamisasju pihku, nüüd läheb võtab ise. Ja kõige rohkem on vaja kätte saada asjad, mis on parajasti emme käes. Arvutist on ammu õnnestunud klahve eraldada, ajakirjad kõik kortsus ja ribadeks ning lõngakerad sassis. Ma tunnen end kohati liiga leebena, sest luban tal lõhkuda ja sasida ka. Siiani pöördumatut kahju ei ole juhtunud.

Praegused lemmikud, viskamismängud, on küll natuke ohtlikud. Kõik, mis pihku satub, on vaja maha visata. Ka suures voodis olles. Ikka üle ääre maha ja siis ise järele vaatama. Iga kord ei ole õnnestunud lapsel jalast kinni saada ka. Sama raske on riidesse paneku ja mähkmevahetusega. Kohe kõhuli ja minema. Kui meil oleks natukenegi soojem, võiks ju lasta paljalt ringi tuterdada. Praegu ei ole isegi sokkide kandmine enam lubatud. Kuna need kisti kogu aeg jalast ära, on nüüd sisse viidud sukapüksid.

Ja et elu veel natuke huvitavamaks teha, oleme käinud ka mänguväljakutel kiikumas ja liugu laskmas. Viimasest ta küll lugu ei pea. Ilmad on sel sügisel olnud selleks justkui loodud.

Ja lõpetuseks. Püstiajamine on täies hoos. Vahel see isegi õnnestub. Ja põlvedel liikumine on ka selge. Ja jalga kõlbab jala ette panna küll, kui keegi hoiab. Nii et selline mässamise aeg.