Kertu 5. kuu

4,5-kuuselt käisime arsti juures. Kaal: 8,38 kg, pikkus 67 cm ja peaümbermõõt 42 cm.
Kodune kaalumine sünnipäeval jäi ära.

Pikkust on nüüd tõenäoliselt juba 68 cm. Igal juhul nr 62 riided enam selga ei lähe. No võib-olla mõni üksik asi, sest suurused on teatavasti suhteline mõiste. Korjasin need asjad ka riidesahtlist ära ja sinna sai palju ruumi. Nr 68 riietele ei ole ma veel nii suurt rõhku pannud. Tegelikult ostsin paar 74 asja, sest äkki libiseb ka praegusest suurusest märkamatult üle. Viimati ostsin lilletikandiga punase velvettagi ja roosad püksid. Tibiasju on meil siiani väga vähe.

Kui enne magas Kertu päeval vähe, siis nüüd magab väga vähe. Kui algul tundus kolm tundi vähe, siis nüüd 2 ei tundugi enam nii vähe. No ja seda jorinat ei jõua õhtul keegi ära kuulata. Tegin väikest meelevaldset statistikat ja sain, et Kertu magab ööpäevas keskmiselt 14 tundi, sellest 12 siis öösel. Magama jääb ta umbes kell 9 (vahel tuleb teda üleval hoida, vahel on jälle ise kauem) ja enne kaheksat ei ärka ta kohe kindlasti. Selles kuus tuli ka uus ilma söömata öömagamise rekord – 8,5 tundi. Üks päev oli veel 8 tundi, aga muidu nillib ikka öösel kolme-nelja ajal piima.

Ega siis haigele lapsele saa piima keelata. Saime täispaketi. Algatuseks oli nädal aega nohu. Esimesel päeval oli isegi palavik. Laps tundus kuidagi kahtlane ja nii ma õppisingi tagumikust kraadimise ära. Midagi me ette ei võtnud ja hommikuks oligi palavik läinud. Nohu oli vist ka kergemapoolne. Algul panin sibulamahla ja küüslauku voodisse ning tilgutasin eukalüpti õli, nii et ise pidin otsad andma. Ninapumpa ei läinudki vaja, ajasime füsioloogilise lahusega läbi. Ikka törts ninna ja laps kõhuli. Isegi ei hädaldanud. Siis oli nädal aega täiest rahulik kuni ühel ööl oli kõrvast mingit verist ollust jooksnud. Pereõega pikka juttu ei olnud, kästi kohe kohale tulla. Vaatlus näitas, et kõrv oli ilus, aga ikka kirjutati antibiootikum välja. Kolm korda päevas ja nädal aega. Kahe päeva pärast oli kõht lahti nagu pidigi. Alles siis hakkasin protexin restoret lisaks andma. Kõht oli lahti kaks nädalat. Nagu ikka pauk ja komplekt riideid ning neli pauku ööpäevas. Nii et terve kuu mässasime ühe pisikese nohuga.

Kui nüüd võtta ette kirjandus ja vaadata, mida üks 5-kuune võiks osata, siis varvaste vastu Kertu veel mingit huvi ei tunne, viga võib olla ka anatoomiline, kõht lihtsalt jääb ette. Seljalt kõhuli keeramine on ka siiani unistus, aga inimene nüüd vähemat püüab, aga annab peale paari luhtunud katset alla. No ei viitsi. Samas kõhuli olla meeldib, kui keegi keerab. Kisub siis vabalt enda ees olevaid asju ka.
Põhimõtteliselt saab aru, kuidas lutipudel töötab. Panin selleks sinna ka keedetud vett sisse. Ka lutt sobib, kui saab ise suhu panna.

Mais sai arsti juures käidud kolm korda: kõigepealt kõrva näitamas, siis kaalumas-mõõtmas ja siis vaktsineerimas, sest antibiootikumi ja vaktsiini õnneks korraga ei saa. Ehmatuseks teatas arst, et Kertul on pea lapik ja käskis keelata vasakul küljel magamist. Oleks olnud natukenegi aimu, et last tuleb sihikindlalt pool aastat erinevatele külgedele sättida. Aga ega see sanktsioneerimine alati ei aita ka. Kuigi vankris on nüüd peale ette panemiseks käterätikurull, õnnestub tal ikka ennast sellest mööda nihverdada ja laps magab ikka nagu ise tahab. Õnneks voodis tahab ta juba täiesti vabatahtlikult paremal küljel magada ning sätib ka öösel end täiesti ise sinna. Aga kui 8 tundi ühel küljel magab, on piss mähkmes ka samal pool. Naera puruks.

Võib-olla see juhtus juba varem, aga praegu saab laps küll aru, et tema on Kertu. Hüüdmise peale leiab su kohe üles ja naeratab õnnelikult. Huvitub ka uutest häältest, tahab kohe näha, mis toimub või kes seda teeb.

Kauaoodatud sünnitusjärgne juuste väljalangemine on nüüd lõpuks alanud. Ega minul ei ole nendest veel puudust, aga kogu majapidamine on karvu täis ja siis vaata, et Kertu oma tatise sõrmega neid kusagilt ei hangiks ja nahka ei pistaks. Ega sellest midagi küll ei ole, tuleb samatargalt tagant välja. Paberiga juba juhtus nii. Kortsutas kortsutas ja lutsis päris mitu tükki lahti. Järgmisel päeval oli mähkmes paberit. Nüüd Kertu enam paberit krabistada ei saa. See oli enne lisasöögiga alustamist ning inimene oli silmnähtavalt näljas.

Lisatoiduga alustasime 24. mail. Juhuslikult leidus mul kapis sügisel ebastandardsetest salatikõrvitsa tükkidest kookidesse panemiseks keedetud kõrvitsapüreed. Kuna ma ise pole kunagi soolata keedetud kõrvitsat söönud, ei osanud ka öelda, kas see on ok või pahaks läinud. Kertu aga sõi seda väga isukalt.

Minu allakäik on alanud, sest ma söödan Kertule “Kõrvitsamämmi” ja teen “sili-sili”.

Ja lõpetuseks: Kertu keeras ennast esimest korda iseseisvalt kõhuli 29. mail. Uus ajajärk on alanud!