Kertu 3. kuu

Eluskaal kodus kaalutuna (ilma riiete ja mähkmeta ning tühja kõhuga) 7200 grammi. Arsti juures saime tulemuseks 7110 g ja 63 cm.

Kui ka selles kuus midagi karta, siis on need hommikud. Kuu algul meil magamistoas kardinaid ei olnud ja siis ei olnud ka iial teada, mis kell Kertu ärkab ja kas ta uuesti magama jääb. Kardinad olukorda eriti ei muutnud. Seitsmest ikka silmad lahti ja krõbistama. Asja parandas kella keeramine, aga see jääb juba järgmise kuu sisse.

Muidu mitte mingit öökava ikka ei ole ning selles võib suur osa olla mitu korda rünnanud kõhuhaigusel. Esimese söögi aeg kõikus ühest pea neljani ja siis viie paiku on veel üks söögikord. Peale seitset on asi aga konkreetsemaks läinud, nii kui jõrisema hakkab, nii sööma ja magama. Süüa annan suures voodis pikali olles, nii et magavat last pärast kuhugi tõstma ei pea. Mõnikord magab 15 minutit, teine kord 2 tundi, aga magab alati. Lõunaunne oleme saanud ikka ühe ja kahe vahel ning see uni kestab üldjuhul kuueni. Peale seda on ka üks söök ja uni, aga see on juba süles teleka ees. Magama saadame lapse kümne paiku ning siiani on ta siis alati ilusti jäänud ka.

Magamiseks viisin lõpuks sisse tudukombe, millega Kertu enam päeval ei käi. Kummiga pükstega on minu meelest paha magada. Öösel mähkmeid enam ei vaheta, kohe inimese tunne on. Kaka teeb muidugi erandi.

Vaatamata ohtrale toidu raiskamisele hakkas laps vahepeal jälle uuesti kasvama. Number 56 riided on väikesed ja need ma korjasin ka kasutusest ära. Samuti on osad nr 62 riided väikesed. Ka ökomähkmel olid viimased päevad ning see ootab nüüd kapis järgmist Kertut. Marlimähkmeid ja villapükse ma ikka kasutada ei oska. Kõik katsed on lõppenud räige lekkega. Mul on tunne, et ma nii naturalist siiski ei ole ja neid kasutama ei hakka. Marlimähkmeid saab aga edukalt igal pool aluseks kasutada, sest kes neid lekkeid ikka oma voodisse tahab.

Nagu varem mainitud, kimbutas Kertut pea terve kuu mingi kõhuhäda, mis seisnes rohekas limases haisevas vedelas kakas, mis voolab tihti mähkme vahelt välja ja määrib riided ning voodi ja lõputus ropsis. Mõni päev sai päris mitu korda riideid vahetada. Vahepeal hakkas tervis juba tagasi tulema, aga siis hankis Kertu omale selle tõve uuesti.

Ei tea, kas haiguse tõttu, aga areneda pole Kertu küll eriti viitsinud. Samas seletama ehk moodsas keeles koogama on hakanud rohkem. Mõni päev räägib kohe pikad-pikad jutud maha. Samuti õppis ta asju haarama ja suhu toppima. Kohe kõike, mis käeulatusse jääb. Eks see oli vajalik selleks, et kuu viimasel nädalal tekkis ka jube närimisvajadus. Vahet pole, kas lutt, käsi, tatilapp või närimisrõngas, kõik rändab kohe suhu. Küljele keeramine on pigem juhus ning kõhuli ja sealt uuest ära keeramisest pole veel juttugi.

Suurest pikali olemisest on lapsel kuklalt juuksed ära kulunud. Väljas on ka beebikõõm, mida ma edukalt eemaldasin beebiõliga.

Kuna teeolud olid märtsi lõpus äärmiselt halvad, sõitis Kertu ükskord rongiga Nõmmelt Rahumäele. Vankriga rongi ning maha saab ilusti ja piletiraha ei küsitud.

Veebruari lõpus sai Kertule ostetud kõhukott. Algul talle seal ei meeldinud. Nägu enda poole pole me teda sinna kunagi pannud, kohe ikka näoga väljapoole. Siis aga harjus ta ajaga ära ja nüüd teeme üsna tihti hommikuti koos tööd: paneme pesu kuivama või viime triigitud asjad ära kappi, kastame lilli, segame ahju ja oleme isegi nõusid pesnud. Eriline lemmik on enda peeglist vaatamine ja katsumine ning riidekapis riiete vaatamine. Õhtul jalutab Kertuga issi. Seega kõhukott tundub olevat täiesti vajalik abivahend.

Lõpetuseks võib öelda, et Kertu kolmas elukuu möödus kiiresti. Ta on juba palju asjalikum ja temaga on lihtsam asju ajada. Arvata on, et edaspidi läheb veel paremaks.