Kevad

Talv hakkab selleks aastaks läbi saama.
Varesed ehitavad pesa. Hommikul sikutas üks akna taga jalaka otsas hoolega oksi. Ei olnud sobivaid. Pärast oli kase otsa kolinud, õige ka. Ühes teises kohas tegi üks teine vares porilombis kevadist vanni. Mujal oli ka puhtama veega lompe näha, aga ju need jäid siis kodust kaugele.

Siinsamas jalakate otsas ajavad kolm oravat üksteist taga. Võta sa nüüd kinni, kas tehakse väikseid oravaid või jagatakse territooriumi. Üks orav elab igal juhul meie maja räästa all. Eks hiljem ole näha, kas saab naise majja või aetakse hoopis minema. Käivad meil siin akna taga ka. Nina ja käpad on juba oranži karvkattega.

Kevadised napsivennad on juba lõuna ajal Rahumäe raudteeviaduktil jooki võtmas. Loogiline kohavalik muidugi, päikesele lähemal ja viimane ongi sealt juba ka lume ära sulatanud. Ainult möödakäijaid võiks mitte tüüdata.

Kevad on vist ka minu südames ning hinges. Juba kaks päeva järjest olen ma lollusega hakkama saanud. Eile asendasin pikapoisi retseptis riivsaia riivleivaga, no oli teist lihtsalt kodus natuke üle. Sain leivamaitselise pikkpoisi ehk ei teagi, kuidas see tegelikult oleks maitsenud. Sisaldas teine veel spinatit ja mozarella juustu.
Täna pesin pesumasinaga dušikardinat. Kergpesuprogramm, 30 kraadi ja miinimumtsentrifuug, aga tulemuseks oli hele kile. Muster läinud mis läinud. Nüüd ma vähemalt tean, mis vahe on kallil ja odaval dušikardinal.