Kuna veebruaris ei ole 29. päeva, siis ei teagi, millal Kertu 2. kuu sünnipäev võiks olla. Mina ise tulin kolme teooria peale:
1. kuna veebruaris on 28 päeva, siis lugeda alates 29. jaanuarist 28 päeva, saame 27. veebruar.
2. lihtsalt 28. veebruar, kuna veebruaris lihtsalt rohkem päevi ei ole ja
3. eelmise kuu järgi ehk siis 29. jaanuarist lugeda 31 päeva, saame 1. märts. Praeguseks on kertu igal juhul juba 2-kuune.
Mis siis võrreldes eelmise kuuga uut on?
Kuu algkaal arsti mõõtmiste tulemusena 5,1 kilo ja pikkus 57,5 cm. Ja inimesele on tekkinud näkku kulmud!
Enne kartsin öid, nüüd kartsin õhtuid. Peale lõunaunest ärkamist tund aega viisakas ja siis üks kõrin ja jõrin kaheteistkümneni välja. Vahel oli äratus juba kell 4. Algul sai teise mõni kord isegi korraks oma voodisse magama, hiljem tukkus ainult süles. Nii kui maha tõsta üritad, on klõps silmad lahti.
Natuke aitas lõunaks õue magama jätmine. Üle 6 kraadi pole siin päeval külma olnud ja seega olen lasknud tal vähemalt 3,5 tundi õues magada. Peale seda tõstan koridori ja seal magab edasi. Lõunane magamisrekord läheneb õhtul juba kuuele tunnile. Magamajäämise ajas pole muutusi esinenud ning see on endiselt poole kahe kahe vahel, aga äratus on nüüd vahel juba pool 8. Magamisest õhtusel perioodil pole ikkagi juttu, aga kiigutamise, hüpitamise ja muu meelelahutuse pakkumise aeg on nüüd palju lühem.
Kas see õhtune jorisemine tuli kõhugaasidest või mitte, pole siiani teada. Vahepeal hakkasin andma kohe peale ärkamist ennetavat Espumisani, aga kasu ikka ei midagi. Räägitakse küll, et selle mõju on vaid kaks tundi, seega oleks pidanud õhtul veel mitu Espumisanilaksu andma. See fakt jäi kontrollimata. Nüüd pole ma juba 10 päeva talle seda andnud ja asi läheb iga päevaga järjest paremaks. Magamist ikka ei ole, aga jõrin on ka täiesti talutav.
Öise krooksutamise jätsin mingil ajal ära. Krooksu niikuinii ei tulnud ja Kertul õlale viskamise peale kohe krõps silmad lahti. Mõtlesin, et olen kaval ja keeran ta lihtsalt voodisse kõhuli, aga tulemus oli sama, inimene hakkas kohe kuhugi minema. Kui tal oli mingi häda, kukkus kisama. Kuu lõpuks kadus see kisa üldse ära.
Areng toimub tõesti iga päevaga. Poolest kuust panin vaatamiseks paar asja paela osa ja voodisse. Õhtused lemmikud olid siis suur toa roheline ahi, punaste õitega kunstlill ja muidugi gasugused lambid. Anna ainult ette. Kuu lõpus sai ta endale voodi külge pandava kõrina. Algul kartis, kui käsi kogemata pihta läks, aga sai süsteemile väga ruttu pihta ja nüüd kolistab oma ette juba mõnuga.
Uue asjana on Kertu hakanud siputama. Jube armas on vaadata, mismoodi inimene oma jalgadega vehib. Aga liigutused on sellised järsud, ikka jõnks sirgu ja jõnks kõveraks. Aga kõhuli ei meeldi Kertul olla. Jubedalt tahaks kuhugi minna, isegi saab aru, et selleks tuleb jalad kõhu alla kerida, aga välja ei tule midagi. Heal juhul kukub külili ja siis on kisa lahti. Ühesõnaga veel on, mida harjutada.
Mingil hetkel tekkis ka oma kehaosade rebimine. Alustas kõrvast. Kui kätte sai, siis tiris, nii et valus vaadata. Nüüd tirib ka nina, suud, põski ja kõike muud, kuhu käsi taha jääb. Kuna küüned kasvavad nii kiiresti, siis on nina või kõrv tihti ka kriim.
Kui juba kriimust rääkida, siis lasin kuu jooksul lapse kaks korda täpiliseks. Esimese hooga ei saanud aru, milles asi. Mitu allergeeni sattus ühele ajale. Hakkasin omale hommikul piimaga putru keetma, loomulikult paini sinna peale sügavkülmas ohtralt leiduvat maasikamoosi. Samal ajal oli kodus ka metsapähklitega komme. Võta sa siis kinni. Algul arvasin, et piim. Siiski tarbisin paki lõpuni ja juust, kohukesed ning kohupiim jäid ka menüüsse. Tutvusin kõvasti internetis leiduva materjaliga ja sealt selgus, et piimatalumatuse korral tuleb kõigest loobuda, ka toodetest, mille koostises on piim ja neid tooteid pidi palju olema. Siiski asi nii hulluks ei läinud. Kui laps juba paranema hakkas, tuli uuesti meelde vahepeal juhuslikult purgimooside vastu vahetunud maasikamoos. Proovisin ära ja oligi laps hommikuks jälle täpiline. Nii et asi selge.
Jalutamas käin peaaegu iga päev. Ise ka imestan, sest ma pole vist elu sees nii palju jala käinud. Peale Vanaka metsa käime veel Nõmmel, Selveris ja vahel harva Männiku Maximas. Ei tea, kas sellest, aga olen igal juhul algkaalus tagasi. Edasi saab ainult kergemaks, sest vanad teksad veel jalga ei lähe. Pekk on kadnud kusagilt mujalt.
Külalisi palju käinud ei ole, aga kõik vanaemad-vanaisad on nüüd Kertu ära näinud. Sõbrad on natuke pahased, et neid koju ei lasta, aga praegusel haiguste hooajal on parem karta. Ma ei ole veel valmis nohuse lapsega tegelema. Mingi kõhutõbi möllas meil siin niikuinii. Ja siis läks ikka mähe ja pesukomplekt korraga. Nr 56 riided enam selga ei lähe ka ja suured riided ei ole kiiresti vahetatavad ehk siis lihtsalt ilusad, mitte väga praktilised.
Kindlasti on midagi olulist veel toimunud, aga see ei tule lihtsalt hetkel meelde. Eks siis teine kord täiendan.
1. kuna veebruaris on 28 päeva, siis lugeda alates 29. jaanuarist 28 päeva, saame 27. veebruar.
2. lihtsalt 28. veebruar, kuna veebruaris lihtsalt rohkem päevi ei ole ja
3. eelmise kuu järgi ehk siis 29. jaanuarist lugeda 31 päeva, saame 1. märts. Praeguseks on kertu igal juhul juba 2-kuune.
Mis siis võrreldes eelmise kuuga uut on?
Kuu algkaal arsti mõõtmiste tulemusena 5,1 kilo ja pikkus 57,5 cm. Ja inimesele on tekkinud näkku kulmud!
Enne kartsin öid, nüüd kartsin õhtuid. Peale lõunaunest ärkamist tund aega viisakas ja siis üks kõrin ja jõrin kaheteistkümneni välja. Vahel oli äratus juba kell 4. Algul sai teise mõni kord isegi korraks oma voodisse magama, hiljem tukkus ainult süles. Nii kui maha tõsta üritad, on klõps silmad lahti.
Natuke aitas lõunaks õue magama jätmine. Üle 6 kraadi pole siin päeval külma olnud ja seega olen lasknud tal vähemalt 3,5 tundi õues magada. Peale seda tõstan koridori ja seal magab edasi. Lõunane magamisrekord läheneb õhtul juba kuuele tunnile. Magamajäämise ajas pole muutusi esinenud ning see on endiselt poole kahe kahe vahel, aga äratus on nüüd vahel juba pool 8. Magamisest õhtusel perioodil pole ikkagi juttu, aga kiigutamise, hüpitamise ja muu meelelahutuse pakkumise aeg on nüüd palju lühem.
Kas see õhtune jorisemine tuli kõhugaasidest või mitte, pole siiani teada. Vahepeal hakkasin andma kohe peale ärkamist ennetavat Espumisani, aga kasu ikka ei midagi. Räägitakse küll, et selle mõju on vaid kaks tundi, seega oleks pidanud õhtul veel mitu Espumisanilaksu andma. See fakt jäi kontrollimata. Nüüd pole ma juba 10 päeva talle seda andnud ja asi läheb iga päevaga järjest paremaks. Magamist ikka ei ole, aga jõrin on ka täiesti talutav.
Öise krooksutamise jätsin mingil ajal ära. Krooksu niikuinii ei tulnud ja Kertul õlale viskamise peale kohe krõps silmad lahti. Mõtlesin, et olen kaval ja keeran ta lihtsalt voodisse kõhuli, aga tulemus oli sama, inimene hakkas kohe kuhugi minema. Kui tal oli mingi häda, kukkus kisama. Kuu lõpuks kadus see kisa üldse ära.
Areng toimub tõesti iga päevaga. Poolest kuust panin vaatamiseks paar asja paela osa ja voodisse. Õhtused lemmikud olid siis suur toa roheline ahi, punaste õitega kunstlill ja muidugi gasugused lambid. Anna ainult ette. Kuu lõpus sai ta endale voodi külge pandava kõrina. Algul kartis, kui käsi kogemata pihta läks, aga sai süsteemile väga ruttu pihta ja nüüd kolistab oma ette juba mõnuga.
Uue asjana on Kertu hakanud siputama. Jube armas on vaadata, mismoodi inimene oma jalgadega vehib. Aga liigutused on sellised järsud, ikka jõnks sirgu ja jõnks kõveraks. Aga kõhuli ei meeldi Kertul olla. Jubedalt tahaks kuhugi minna, isegi saab aru, et selleks tuleb jalad kõhu alla kerida, aga välja ei tule midagi. Heal juhul kukub külili ja siis on kisa lahti. Ühesõnaga veel on, mida harjutada.
Mingil hetkel tekkis ka oma kehaosade rebimine. Alustas kõrvast. Kui kätte sai, siis tiris, nii et valus vaadata. Nüüd tirib ka nina, suud, põski ja kõike muud, kuhu käsi taha jääb. Kuna küüned kasvavad nii kiiresti, siis on nina või kõrv tihti ka kriim.
Kui juba kriimust rääkida, siis lasin kuu jooksul lapse kaks korda täpiliseks. Esimese hooga ei saanud aru, milles asi. Mitu allergeeni sattus ühele ajale. Hakkasin omale hommikul piimaga putru keetma, loomulikult paini sinna peale sügavkülmas ohtralt leiduvat maasikamoosi. Samal ajal oli kodus ka metsapähklitega komme. Võta sa siis kinni. Algul arvasin, et piim. Siiski tarbisin paki lõpuni ja juust, kohukesed ning kohupiim jäid ka menüüsse. Tutvusin kõvasti internetis leiduva materjaliga ja sealt selgus, et piimatalumatuse korral tuleb kõigest loobuda, ka toodetest, mille koostises on piim ja neid tooteid pidi palju olema. Siiski asi nii hulluks ei läinud. Kui laps juba paranema hakkas, tuli uuesti meelde vahepeal juhuslikult purgimooside vastu vahetunud maasikamoos. Proovisin ära ja oligi laps hommikuks jälle täpiline. Nii et asi selge.
Jalutamas käin peaaegu iga päev. Ise ka imestan, sest ma pole vist elu sees nii palju jala käinud. Peale Vanaka metsa käime veel Nõmmel, Selveris ja vahel harva Männiku Maximas. Ei tea, kas sellest, aga olen igal juhul algkaalus tagasi. Edasi saab ainult kergemaks, sest vanad teksad veel jalga ei lähe. Pekk on kadnud kusagilt mujalt.
Külalisi palju käinud ei ole, aga kõik vanaemad-vanaisad on nüüd Kertu ära näinud. Sõbrad on natuke pahased, et neid koju ei lasta, aga praegusel haiguste hooajal on parem karta. Ma ei ole veel valmis nohuse lapsega tegelema. Mingi kõhutõbi möllas meil siin niikuinii. Ja siis läks ikka mähe ja pesukomplekt korraga. Nr 56 riided enam selga ei lähe ka ja suured riided ei ole kiiresti vahetatavad ehk siis lihtsalt ilusad, mitte väga praktilised.
Kindlasti on midagi olulist veel toimunud, aga see ei tule lihtsalt hetkel meelde. Eks siis teine kord täiendan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar