Eesti meistrivõistlused jalgsi- ja mägimatkatehnikas

Eesti meistrid: Marko, Pille, Tõnu ja Taimar
Autor: Kristiina

Sel aastal toimusid Eesti meistrivõistlused jalgsi- ja mägimatkatehnikas 7. ja 8 juunil Kohtla-Nõmmel.

Linnast hakkasime liikuma kell 2. Rahva linnast kokkukorjamine ja Maksimarketist toidu ostmine võttis omajagu aega, nii et linna piiri ületasime alles neljast. Kuna aega oli ikka veel piisavalt ja tükk aega oli püsinud soe ilm, otsustasime ujuma minna. Loosi läks nädal varem külastatud ja seega teada-tuntud Uljast järv Lääne- ja Ida-Virumaa piiril. Ilm oli tuuline, aga vesi soe, nii et tulevased meistrid said kõik ilusti seljad märjaks.

Õhtul oli rajatutvustus, mis võttis etteennustatult kaks tundi. Peale seda olime me nii näljased, et ei hakanud midagi arutama, vaid suundusime oma kiirgrilliga vorsti ja liha küpsetama, ei jõudnud isegi piisavat temperatuuri ära oodata. Mis teha, kui juhendit pole aega lugeda. Õhtu läks väga külmaks ja nii me pugesime algul õues ja siis juba telgis magamiskotti.

Hommikul oli äratus vara, olime saanud viienda loosi, mis tähendas, et pool 10 tuli minna esimesena päästetööde trassile. Võistlus koosnes kahest trassist: päästetööd ja kalutrass, mille kohapunktid liideti ja nii saadi lõpptulemus.

Tõnu oli varem kasutanud sellist trikki, et kanderaam punutakse varem valmis kinnitatakse teibiga ja pärast visatakse seljakotti. Jääb üle ainult roigaste otsa ajada ja pingutada. Kannatanu loositi kahe kergema hulgast, seega harjutasin hommikul ka köie üle jõe viskamist ja polüspasti algust. Õnneks ma ei pidanud seda tegema, vaid olingi kannatanu.

Mingil hetkel muutus kannatanu jälle inimeseks ja asemele pandi liivakott. Poisid ehitasid polüspasti, siis läksime meie Markoga üle, saadeti kanderaam üle, siis kõik üle, köis teiselt poolt nn " jõge" uuesti maha ja oligi kõik. Ei tea, kas sellest varem valmis tehtud kanderamaist ka mingit kasu oli, aga saime teise aja. Natuke jaurati küll meie kannatanu köiele kinnitamise tehnika üle, aga trahvi me siiski ei saanud. Etapivõit läks Firni I võistkonnale.

Edasi tuli pool päeva passimist ja teiste vahtimist. Kuna kellelgi oli vaja varem linnas olla, siis vahetasime oma kaljutrassi koha kuuendaks (kokku osales sel aastal seitse võistkonda) ja vahepeal osales veel üks noortevõistkond, kes tegi kõik täpselt nii nagu suuredki, aga neil ei olnud kahte 10-kilost liivakotti kaasas. Vahepeal jõudis isegi törts vihma tulla ja me mõtlesime välja tõeliselt lihtsa ja lollikindla liikumistehnika. Lihtsustatult oli vaja ennast ja kotte ühest punktist seinal läbi vedada. Ronisime haaratsiga ühekaupa, julgestasime alt ja laskusime kohe. Kõik läks ladusalt, trahvi saime ainult 3 minutit ja kokku jällegi teine aeg. Tartlased (Firn II) olid siinkohal kõvasti kiiremad (10 minutit) šumaritajad.

Aga II ja II koht on kokkuvõttes parem, kui I ja IV koht, nii me kokkuvõttes võitsimegi. Firn II oli teine ja Firn I kolmas. Ütleks, et puhas vedamine meil, sest esimesed neli võistkonda olid väga võrdsed. Päästetööde trassil mahtusid need neli kolme minuti sisse. Kõik oskavad, aga võidab see, kes kusagil midagi pusserdamata jätab. Võistlussituatsioonis aga juhtub kõike.

Kes harjutab, saab meistriks!

täpsem info: www.matkaliit.ee