Meie mitte nii ilus elu Hiiumaal

Mulle hakkab juba tunduma, et ideaalset elu ei ole olemas. Ikka on mingi tõrvatilk meepotis ja meil siin on selleks minu isa. Tundub, et enamikul pole ettekujutustki, mida kujutab endast täiesti sassi joonud inimene.

Probleem on iseenesest hästi pisike – nimelt müüb ta natuke asju, õnneks veel kergekujuliselt, aga ikka vahel avastad, et mingi vajalik asi on kadunud. Mingis joomatsükli staadiumis hakkab valimatult külmkapist toitu võtma. Poebuss käib siin kaks korda nädalas ja lähim pood asub 20 km kaugusel, seega ei ole meeldiv avastada, et näiteks vorst on kapist kadunud või leib või piim. Selles staadiumis pistab ta valmistoidu ka alati nahka, kui sul on juhuslikult olnud plaan midagi homseks lõunaks jätta. Aga see toit peab kindlasti olema külmkapis või pliidil, kui talle oma kaussi portsu välja mõõdad, siis see ei kõlba. Meil siin seisab näiteks liha ja kastme purk, mille võtsin jaanipäeva aegu siia tulles Tallinnast kaasa, siiani tema riiulis. Sinna tõsta kõlbas küll. Teine kord jälle teedki rohkem suppi, jätad pliidile ja siis ei puutu seda keegi. Vala järgmisel päeval koeral. Seega ei suuda mina varastamispäevi ette näha.

Või läksin ükspäev keldrist kartuleid tooma ja mida ei olnud, olid kartulid. Tervitan neid, kes minu kartulid õllepudeli vastu vahetasid. Nüüd on keldri uks lukus, värsket kartulit veel nii palju pole, et seda igaks juhuks rohkem keeta ja näiteks täna hommikul oli kassitoit koos pakiga kadunud. Pidigi nii käima, kui muud võtta ei ole.

Rääkida temaga sellest ei saa. Tänagi üritasin, jookseb lihtsalt eest ära. Nii istungi praegu köögis ja valvan oma järelejäänud toitu. Poebuss tuleb õnneks juba homme. Lapsed magavad ja saaks õues kiiresti midagi kasulikku ära teha, aga jah. Köögiust lukku ka keerata ei saa, sest siis keeraks lapsed ka luku taha, nad magavad köögi taga toas ja nad ei olnud nõus luku taha jääma. Õige muidugi kah. Nii et meie ilus elu Hiiumaal :D Ja ideid mul omal rohkem ei ole.