Täna on kummaline päev.
Kõigepealt otsustasin laste kunsti pildistama hakata. Ma ei saa aru, miks ma seda varem ei ole teinud. Nad jõuavad mõlemad iga päev päris mitu-mitu paberit täis kritseldada. Paremad palad olen mappi pannud, aga ka see on juba päris paks. Pildistada saaks pea kõike ja säilitada aid eriti head palad. Kardan juba, et kooliks on neid mappe juba omajagu kogunenud. Samuti peaks digitaliseerima oma toiduretseptid. Neid on ka terve sahtlitäis, aga ma ei lappa neid. Ikka on Internet abiks. Saaks sahtli ka vabaks.
Teiseks avastsin, et picasast on saanud Google+ ja seda kasutada ma enam ei oska. Picasas on hoiul minu Isetegija keskkonna pildid, aga nüüd ma sealt neid enam linkida ei oska. Vahtisin ma, mis vahtisin, tänane postitus jäigi tegemata. Kui ma seda probleemi ära ei lahenda, tuleb pildid kuhugi mujale keskkonda kolida. Mage pull ju. See-eest saab jagada nagu Facebookis. Kahjuks minule rohkem sotsiaalvõrgustikke pole vaja.
Siis sai minu vanaema täna 85. Kaardi unustasin saata ja leppisime oma emaga ammu kokku, et ei hakka talvisel ajal lastega kuhugi Eesti otsa sõitma. Nüüd on natuke kahju, et õnnesoovid vaid telefonikõnega piirdusid. Õnneks on teised talle tähtsad sugulased siiski kohal.
Kuna olen täna päevasel ajal ilma lasteta, siis olen veetnu päeva logeledes. Nüüd üritan kompensatsiooniks kodusolevast materjalist omale meelepärast tuunikala-vürtsikilu pirukat konstrueerida. Kui õnnestub, siis saab sellest ka toidublogist lugeda.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar