Bussidest ja PÖFFist

Kui PÖFFle algas, ostsin omale kuukaardi. Maksab 18,50 ja tundus mõistlik.

Muide, PÖFFil sain sel aastal kirja jällegi 6 filmi. Jäin sihikindlalt Panoraam programmi juurde ja popimaid filme ehk võistlusprogramme, ei näinudki. Samas sattusin võrreldes varasemate aastatega hoopis teiste riikide loomingule ja olen rahul, kuigi osad filmid sügavat tunnet ei tekitanud.

Gruusia film Valvur (The Gardian) on täitsa hoogne ja lahe lugu 16 aastat vanglas olnud ja nüüd vabanenud mehest. Kui aga selgub, et tema hukkunud sõbra poeg (ristipoja) pruudi isa on kuulus poliitik ja ühtlase sõbra mõrvar, siis lähevad lood keeruliseks. Lõpuks saavad noorte õnne nimel muidugi kõik surma ning üllatav on see, et ilm oli neil Gruusias täpselt sama lumine nagu meil praegu.

 

Neljas oli Šveitsi film Palgalapsed (The Fosterboy). Tõsielul põhinev lugu sellest, mismoodi Šveitsis anti lastekodulapsi või üksikvanemate lapsi raha eest vaestesse peredesse, kus nende elu ei olnud kaugeltki kerge. Kõvasti ülemängitud lugu, sest seal peres juhtus tõesti kõik, mis üldse juhtuda sai. Kohati õudne, aga põnev ja poolõnneliku lõpuga lugu. Tüdruk kaotas talus oma elu, aga poiss põgenes (kusjuures see ei olnud üldse keeruline), ning täitis oma unistuse Argentiinas.

Siis oli Jaapani film Ma olen valgus (I´am Flash). Kõige igavam film nähtutest. Lugu ühest Jaapani noorest Gurust (see käib neil lihtsalt suguvõsa liinipidi), kes armastas napsu ja naisi ning sõitis joogise peaga ka mõned inimesed surnuks. Ihukaitsjateks palgati talle filmi algul veel erilised töllid ning kui Guru emal kõik üle viskas, lasi ta ihukaitsjatel ta ära tappa. Loomulikult Guru ei lasknud ennast vabatahtlikult ära tappa, vaid hakkas ikka vastu ka. Ja rohkem seal filmis midagi ei juhtunudki. Vaated ja mereäärsed lossid olid muidugi ilusad. Kuna poel Jaapanis käinud, pole seda varem näinud.

Ja viimaseks Argentiina film Kalalkäigud (Gone Fishing), mis oli samuti aeglase sisuga, aga ilus film nagu oli ette arvatagi. Lühidalt otsis üks endine alkohoolik omale uut hobi ning püüdis tütrega, keda polnud ammu näinud, suhteid soojendada.

Aga bussidega on mul kehv suhe – alati, kui tahan kuhugi minna, neid ei ole. Nii olen päris mitu korda jala Selveris käinud ning neljapäeval isegi Nõmmel, sest kui bussini on ikka 15 minutit aega ei ole mul mõtet peatuses seista. Aga nii jala käimine kui ka bussi ootamine võtab nii hirmus palju aega, et täna võtsin uuesti kuurist ratta ja käisin sellega poes. Poleks iial arvanud, et hakkan talvel sõitma, aga ajavõit missugune

Vot sulle siis kuukaarti.

Ja nüüd raiskasin kokkuhoitud aja hoopis kirjutamisele.