Kui pere oli toidetud, otsustasid nad lõuna ajal korraks
maale minna. Mina pakkisin ära spunk.ee-s ära antud kraami ja viisin posti.
(Oi, ma olen selle peale palju aega kulutanud. Olen ka palju asju ära antud
saanud. Palju pannud ka pakki juurde. Lehelt kustutasin korras kuulutused ära,
sest mind see segapuder segab, nii et mingit ülevaated mul küll pole, aga
ikkagi tundub sellele kulunud liiga palju aega. Kotid kuhugi viia oleks palju kiirem
lahendus. Ainuke lootus, et ehk jõudsid asjad otse õigetele omanikele. Mis ei
lähe, tuleb omal ümber tuunida. Saab teha nii nukuriideid kui kaltsuvaipu.)
Käisin ka poes ja kulutasin sealgi lubamatult palju aega, tegin
valmis õhtusöögi ja põrutasin linna kinno ehk sain ka lõpuks selle aasta PÖFFil
käe valgeks. Valitud film oli Lapsnõid (War Witch | Rebelle, Rež: Kim Ngyen)
Piletilevist piletit ostes selgus meeldiva üllatusena, et
tegu on Just filmi programmiga ja noored saavad pileti 3.50 eest. Samas koorib
piletilevi teenustasuna 60 senti. Film ise oli kaasahaarav, kohati õudne,
hoogne, aga kindlasti kirjeldab hästi olukorda Kongos (Aafrikas). Täpsemalt
võib lugeda Pöffi lehelt.
Õhtul oli jaksu veel ülegi ning kuna lapsed jäid täiesti
rahumeelselt magama, kihutasin uuesti kümneks linna teist filmi vaatama.
(Ei/No, Rež: Pablo Larrain, Tšiili). Piletit mul polnud, aga just enne mind oli
keegi kassasse jätnud EMT sooduspileti, mille sain omale. Koht oli tal ka
suurepärane ja film eriti hõrk. Õhtuks olid emotsioonid vägagi laes, kuigi
tulin ära 5 minutit enne filmi lõppu, et veel 11.59 väljuvale bussile jõuda. Ja
jõudsingi. Uued filmid on veel valimata, aga neid tuleb kindlasti veel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar