Hiiumaa teisipäevak Puskil

Pikka juttu ei jõua kirjutada, aga ühe emotsiooni tahaks toidutegemise kõrval kirja panna, enne kui meelest läheb ja ajahõlma vajub.

Juba varem oli valmis vaadatud, et sel aastal on üks Hiiumaa neljapäevak ka Puskil, mis on siit kõigest umbes 10 kilomeetri kaugusel, seega viskasin kuu algul saarele tulles kotti ka kompassi ja SI-pulga ning jooksutossud. Eile oligi siis see neljapäevak. Ma pole varem seal metsas käinud ega Hiiumaa päevakutel osalenud.

Valida sai kolme raja vahel: lühike (alla kahe kilomeetri), keskmise ja pika raja vahel. Kaardi pidi ise joonistama, aga need olid tuttuued, välitööd tehtud selle aasta juunis ja eilse kuupäevaga prinditud. Rada tuli küll ise peale joonistada, aga kuna osalejaid eriti polnud (kokku 47), läks ka see ruttu. Kusjuures raha ei küsitud sentigi.

Mets oli suurepärane. Rada lihtsam, kui mulle algul tundus. Loomulikult valisin pika raja, sest natuke alla kuue kilomeetri on köki-möki läbida. Nii kerge see siiski ei olnud. Mööda teid joosta ei saanud kordagi ning mustikates mäest üles-alla tallata polnud sugugi kerge ning võttis jala lõpuks üsna värisema. Aga mets oli ilus: mustikad, liivikud, põrdrasamblik, ühes kohas isegi punt mägimände. Ühtegi kukeseent aga ei näinud.

Vigu eriti ei teinud, lihtsalt vahtisin siin-seal natuke liiga pikalt kaarti või kompassi ning joosta loomulikult ei jaksanud. Vahepeal andsid ka pere noorimad liikmed lühikesel rajal oma panuse selle 47 sisse, sõid mustikaid ning jõudsid napilt enne mind metsast välja.

Igal juhul suurepärane kogemus. Oleme kõik Hiiumaal veel ka järgmisel nädalal, aga siis tuleb juba natuke kaugemale sõita. Näis, kuidas ajakava seda võimaldab. Tegemisi on siin nii, et ei jõua ära teha.