Elu amööbina

Ma ei tea, kas ma olen lastega kodus istumisest tõesti täiesti amööbistunud või on põhjus milleski muus, aga viimasel ajal juhtub pidevalt kummaliselt ebameeldivaid asju.

Näiteks eile käisin Tea kirjastuse poes (Tammsaare teel). Kertu tahtis ka kangesti kaasa tulla ja ta saigi siis võetud. Oli seal spets lastenurk toolide, paberi, pliiatsite ja veel igasugu nodiga. Kertu tahtis sinna istuda ja sai ka. Sain oma tellitud raamatud kätte ning müüja veel pakkus, et lasteraamatute ale(-50%), äkki vaatate veel ringi. Ja kui ostate 10 euri eest, on lisaks veel kingituseks 1 raamat. No ma raamatupedena kohe silmist pimestatud ja unustasin ennast siis seda 10 eurot täis valima. Vahepeal pistsin Kertule pihku sealsamas kõrval olnud Jänku Jussi raamatu, et las vaatab ja järgmisel hetkel ärkasin müüja kurja hääle peale, et kes see selle raamatu nüüd siia pani!?! Kertu oli vahepeal oma targa aruga müügiks mõeldud raamatusse joonistanud. Ja pahandada sain mina. Jah, ma oleks pidanud teda valvama. Tõdesin veelkord, et lapsi tasub võimalikult vähe kodust välja vedada.

Täna läksin kalkuniliha reklaami peale Säästumarketisse. Valisin lisaks kahele pakile lihale veel head ja paremat. Kassas selgus, et SEB panga kaart ei lähe läbi. Õnneks oli mul 30 eurot sularaha, aga arve oli suurem. Pidin loobuma pakist kalkunilihast, aga siis segus, et 4 senti on ikka puudu. Kogunenud järjekord oli juba päris pikk. Seal on see mahaarvamise protseduur ka veel jube keeruline. Tuleb mingi asjapulk ja siis täidetakse käsitsi paber, et tehti nii ja naa. Valisin juba asja, millest veel loobuda, aga minu suureks-suureks üllatuseks pakkus minu taga olev vanaproua mulle oma 4 senti. suurest llatusest ei osanud tõenäoliselt piisavalt tänadagi. Asjad on Säästukas odavad küll, aga elamused missugused!

Lisaks avastasin täna, et mu märtsi töö ei ole ühes käsitööprojektis arvesse läinud. Hakkasin siis kontrollima ja arvestamiseks vajaminev postitus on tõesti kadunud, mis kadunud. Mäletan, et muutsin seda ja ju siis läks midagi valesti. Oma viga, et õigel ajal ei kontrollinud.

Pisematest seikadest minu viimastes päevades ei hakka parem kirjutama. Jah, need kõik on väiksed asjad, mille pärast ei jää elu seisma, aga halva tunde tekitavad tükiks ajaks siiski. Nüüd siis tuleb algatuseks amööbist uuesti inimeseks saada.