Hõlptulu

Pidevalt tuleb enda jaoks uusi asju teha. Laupäeval parandasin arvutit. Hommikul võttis see pildi täpselt nii palju ette, et mustal taustal valgete tähtedega teatada, et ta pilti ette ei võta. Korduvad katsetused andsid sama tulemuse. Kõne vennale kui natuke pädevamale inimesele, andis vastuseks, et midagi pole teha. Et Windowsis mingi jama ja tuleb raske raha eest parandusse viia, kui tahan oma andmeid veel kätte saada. Me siin suures arvutihävimise hirmus teeme välisele kõvakettale koopiaid küll, sest lapsed katsetavad siin pidevalt arvuti vastupidavust, aga sel aastal pole nagu kiuste ühtegi koopiat tehtud. Ei tea, kas see on püsimatust loomusest või Tehnikaülikoolis käimisest, aga ei suutnud ma rahulikult esmaspäeva oodata. Teadsin, et arvutiga anti kaasa mingeid plaate, kuhu on Windows peale kirjutatud ja ega siis nende arvutisse toppimine asja ikka hullemaks tee. Ka lauslollidel on vahel õnne. Ja ühe plaadi peale hakkaski arvuti midagi tegema. Jõudsin mööda valikuid sellise asjani nagu Windows Recovery Console, aga jälle mustal taustal valged tähed ja no ei oska sinna õiget käsklust sisestada (mõned katsetused andsid õnneks kirja, et targem on mitte edasi sorkida). Õnneks viibis Taimar parajasti arvuti läheduses ja Internet on ikka imeline asi. Googlist tuli ilusti selle Console kasutamise õpetus välja. Sisestatud kood võeti omaks, arvuti kõristas päris mitu tundi, aga kui selle lõpetas, tuligi pilt ette ja on ees tänaseni. Minu rõõm on piiritu. Kusagil teeninduses oleks keegi seda sama, tegelikult imelihtsat operatsiooni, teinud raske raha eest, aga samas tänanud mõttes blonde naisterahvaid. Seekord jäi siis see hõlptulu saamata.

Praegu tuleb seoses sõnaga hõlptulu meelde, et teise lauslolluse tegin praeguseks juba 3 nädalat tagasi. Magamata ja Kertu jorisemisest tüdinenuna ei osanud muud teha, kui panna Nõmme Sõnumitesse kuulutus, et otsin kedagi, kes viiks lapse vahel mänguväljakule ja et asi konkreetne oleks, lubasin ka 3 eurot tunnis. Eelnev Internetiuuring andis lapsehoiu hinnaks 2.60-3.20 tunnist ja ekspressteenus suisa 8 eurot. Masendus pidi ikka piisavalt suur olema, et sai sinna ülemise piiri peale lubatud. Ja siis läks asi meelest ning tuli meelde alles esimese kõne peale reedel. Rõõm oli suur, et keegi reageeris, aga kadus peagi. Varsti olin ma nagu sotsiaaltöötaja ja sekretäri ristsugutis. Inimesed muudkui helistasid (ja helistavad täna ka veel). Memmekesed tahavad kangesti lobiseda ka aiast ja aiaaugust, helistatakse nii 9 hommikul kui ka 10 õhtul, üks lubas suisa vaatama tulla ja ma ei saa aru, miks ma üldse talle ütlesin, kus ma elan. Ilmselgelt haistetakse ka siin hõlptulu. Töötuse kaela ei saa asja ajada, sest keegi pole mulle öelnud, et ta on töötu. Oleks kohe kaubaks läinud. Kes aga praegu seda hõlptulu teenima hakkab, on veel otsustamata.