Kertu 23. kuu

Kaal umbes 14 kilo, panime seina äärde ja saime 87,5 cm, saabaste ostmiseks joonistasin paberile ka jalajälje ning selle mõõtmine andis tulemuseks 14 cm.

Oskab 5-sõnalisi lauseid. Kogu aeg rabeleb, jookseb ringi ja möliseb, mis on väga väsitav. Käänamisel kasutab muidugi oma minit loogikat, mis laias laastus tähendab i- lõppu, näiteks tikid (tikud), kaks kõrinit jne. Ärkab enne 8, mis on ka väsitav ja on juba kõikvõimalikud kohad värvipliiatsitega ära sodinud. Oma 7 tükiga puslet paneb kokku, aga ml on tunne, et ta ei vaata pilti, vaid tal on peas, kus mingi tükk käib. Ostsin talle 15 tükiga kassipildiga pusle, aga tundub, et seitsmelt viieteistkümnele üle minek käib ikka üle jõu.

Mähkmevaba veel ei ole. Vahel mähkmeta lõunaunne ja vahel ka õues. Vahel pissib kombe täis ja vahel tuleb kohe koju tulla, et õnnetust ei juhtuks. Samas vahel ei juhtu midagi. Proovin ikka mähkme panna, aga kahe lapse õue navigeerimine on ikka üks paras kepp, nii et vahel läheb lihtsalt meelest ära ja Kertu saab ju aru küll, kas on mähe või aluspüks. Kui küsida, kas paneme mähkme, siis ütleb ta alati, et ei pane.

Emmega kodus on muidugi igav. Igavusest tuleb siis Liisat kiusata või muid lollusi teha. Kui issi on kodus, organiseerib tema Kertule meelelahutust. Ühel laupäeva hommikul käisid nad Nõmme ujulas. Tundus, et oli lahe.

Kord käisid nad rattaga sõitmas. Pärast tundusid jalad natuke külmad olevat, istudes ju sooja ei saa. Panime siis kuuma vee kaussi ja Kertu sinna sisse. Tavaliselt ta igal võimalusel kobiseb, et tuline, aga seekord ei teinud piiksugi. Kausist sai lõpuks vann ja nohu igal juhul ei tulnud.

Siis kui lund veel maas ei ole, käime ühel päeval jala kassipoes ehk Comarketis. See on päris kaugel. Ostsin talle selle eest pulgakommi. Tagasi koju siiski ei jõudnud. Enne Päevavilge lillepoodi küsis ikkagi haleda häälega emme opasse. Panin ta siis vankrinurgale Liisa juurde ja koju. Nii see vanker ükskord katki läheb ka.

Ja siis tuli lumi maha. Mõni päev see meeldib, siis jälle mitte. Võtsime kasutusele ka nr 92 talvekombe. Mõnel päeval, kui ikka üldse jaksu ei ole, siis õues ei käi. Lihtsalt ei viitsi vaielda. Kui küsida, ütleb ta alati, et ei taha. Kui sunniviisiliselt hakata riidesse panema, siis tahab kas juua, pissile, süüa või magama. Kui ikka veel jõuga riidesse panna, jookseb eest ära ja kui on käes, laseb ennast süldiks. No pane siis seda sülti riidesse.

Mänguväljakule mineku teevad lõbusamaks uued mänguväljaku sõbrannad Laura ja Rebeka (vabandan, kui seda nime kuidagi peenemalt kirjutatakse).

Ja siis õppisid nad veel issiga salmi: Mina olen pisi-pisi, ära minult salmi küsi, millest Kertu osaks on siiani jäänud pisi-pisi ja salmi küsi.