Olin kaks nädalat linnast ära, just õigel ajal. Sain sel aastal nautida kevade saabumist täiel rinnal.Ühesõnaga hommikul kümnest õue ja nii kaheksani-poole üheksani välja. Algatuseks oli iga päev vaja minna naabri lambaid vaatama ja hiljem ka ojasse solistama. Sel ajal, kui Kertu ühest teeäärest teise kakerdas, sai rahus ümbrust uurida ja lõhnu nautida. Ma pole tähelegi pannud, et meie lehis on nii suureks ja jämedaks kasvanud, varsti lükkab aia pikale. Ja kadakate vahele istutatud pärnad on nii suured, et võiks juba õitseda küll. Minnes seisatad siin ja seal, igalt poolt tuleb ninna erinevat lõhna. Küll vahtraõite, siis kaselehtede, nurmenukkude või hoopis tulpide. Hiljem lisandus ka toomingas. Mõnus. Linnud laulavad ja on soe.
Kertu sai pruuniks ja mina sain pruuniks ning närv puhkas. Ei mingeid kohustusi, aeg lihtsalt kulgeb. Ja vabapidamises laps arenes tohutult. Praegu tormab igale poole ja kisub kõike, lisaks laulab omaette ja oskab palju uusi sõnu. Tükk tegu siin linnatänavatel tema ohjamisega.
Aga siiski tahaks juba jälle puhkusele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar