Jala pikkus 12 cm. Kaal üle 12. Pikkust ei tea. Põhiliselt kannab nr 80 riideid, aga on ka 74 ja 86. Osadel tuleb käised üles käärida, teised on kukekad, aga käravad siiski. Eriti hästi kärab Libero mähkmepakiga saadud bodyd, millele on sisse üldse 70 kirjutatud.
Muidu oli elu sel kuul nagu lill.
Peale seda, kui laps kaotas huvi ise söömise vastu ja hakkas hoopis laua peale ronimisest huvituma, ei ole enam põrand, riided ja emme nii toidused. See-eest tuleb söök võimalikult kiiresti suhu loopida, sest muidu on minek. Kord kukkus laualt ka alla ja peale seda sõime põrandal istudes. Vahepeal oli söögistreik. Siis tuli last lusikaga mööda tuba taga ajada.
Tagaajamist jätkus ka muuks ajaks. Ükski mähkmevahetus ja riidesse panek ei lõppenud lihtsalt ning sõralikult. Ikka tuli voodis jälitamismängu mängida. Liikuvale lapsele asjade ümberpanek on juba täiesti käpas. Õnneks riidesse pannes lükkab ise käed sisse. Ja kuna panen alati parema käe enne varrukasse, siis tõstab kõigepealt parema käe. Seda märkasin, kui ükspäev tahtsin teistmoodi teha. Harjumus, isegi nii väikestel.
Magamisega on ikka nii ja naa. Magama hakkas jääma peale seda super hästi, kui hakkasin voodis kätt kõhul hoidma. Algul tuli küll hoida jõuga pikali ja oma 5 minutit jutti, siis aga hakkas rahu saabuma minutitega. Jälle 2 und ja ühe pikkus enamasti pool tundi. Seega üleval 4-5-6 tundi jutti.
Öödega oli aga hoopis teine lugu. Põhiliselt ilge vingumine. Katseks sai oma esimese paracetamoli küünla, pidi ka valu vastu aitama, ei täheldanud une paranemist. Kui ühel ööl tuli talle juba 4 korda piima anda, oli otsus karm, aga kindel, Piimalt maha! Algatuseks kolisin mina teise tuppa magama. Esimene öö oli rapsimist, issiga kaklemist ja jorisemist, edasi läks juba nii heaks, et laps vaatas, et emmet ei ole, viskas ise uuesti pikali ja jäi magama. Issil jäi üle vaid tekk peale panna. Peale 4 ööd kolisin oma voodisse tagasi. Nüüd magab laps 10-11 tundi jutti. Samas hakkasin ka päevaseid piimasid vähendama. Kuu lõpus oli järel vaid 1 piim ööpäevas ja seda hommikul. No ei viitsi 7-8 minna veel putru keetma. Aga vingumise põhjuseks olid muidugi 2 uut hammast.
Uutest toiduainetest lisandus tatar, makaron, punapeet, kala, tillikaste, rukkijahu ja lehmapiim. Lehmapiim küll veel hästi ei sobi ja rohkem ei proovinud. Toitu enam iga kord saumikseriga ei purustanud, piisas kahvlist. Üldiselt need uued asjad esimese hooga ei maitsenud ka.
Uutest oskustest õppis magamistoa lülitiga lampi põlema panema. Isegi suurde voodisse oli jube hea päeval magama jätta. Enne ei saanud midagi ette võtta, kui tuli oli põlema pandud.
Sõnu, millest aru võiks saada, veel ei ole. Korra nagu kallistas kõike ja kõiki ning sinna juurde käis kall-kall, aga hiljem ei olnud enam ühte ega teist. Samuti raputas pead ja tegi ei-ei, kui keelata, aga ka see läks üle. Keelamine oli tema jaoks üldse pigem nagu mäng, millele ei pea reageerima.
Ja igasugu uste avamine ning asjade välja loopimine sai selgeks. Sama käib rahakoti ja käekoti kohta. Mina siis panen aga teisest otsast asju tagasi.
Õues proovisime ikka iga päev käia. Korra oli lumi maas. Kertu ei saanud lume ja talvekombega sõbraks. Proovisin panna lumme seisma ja istuma, teha palle ning muud pulli, ikka hakkas nutma. Talveperioodil on see õueskäik täielik katsumus nii mulle kui talle. Õnneks jäi vaid üks päev vahele ja seda ka minu laiskusest. Haigusi ei õnnestunud ka see kuu üles korjata.
Nüüd siis jääme aasta täitumist ootama.
Muidu oli elu sel kuul nagu lill.
Peale seda, kui laps kaotas huvi ise söömise vastu ja hakkas hoopis laua peale ronimisest huvituma, ei ole enam põrand, riided ja emme nii toidused. See-eest tuleb söök võimalikult kiiresti suhu loopida, sest muidu on minek. Kord kukkus laualt ka alla ja peale seda sõime põrandal istudes. Vahepeal oli söögistreik. Siis tuli last lusikaga mööda tuba taga ajada.
Tagaajamist jätkus ka muuks ajaks. Ükski mähkmevahetus ja riidesse panek ei lõppenud lihtsalt ning sõralikult. Ikka tuli voodis jälitamismängu mängida. Liikuvale lapsele asjade ümberpanek on juba täiesti käpas. Õnneks riidesse pannes lükkab ise käed sisse. Ja kuna panen alati parema käe enne varrukasse, siis tõstab kõigepealt parema käe. Seda märkasin, kui ükspäev tahtsin teistmoodi teha. Harjumus, isegi nii väikestel.
Magamisega on ikka nii ja naa. Magama hakkas jääma peale seda super hästi, kui hakkasin voodis kätt kõhul hoidma. Algul tuli küll hoida jõuga pikali ja oma 5 minutit jutti, siis aga hakkas rahu saabuma minutitega. Jälle 2 und ja ühe pikkus enamasti pool tundi. Seega üleval 4-5-6 tundi jutti.
Öödega oli aga hoopis teine lugu. Põhiliselt ilge vingumine. Katseks sai oma esimese paracetamoli küünla, pidi ka valu vastu aitama, ei täheldanud une paranemist. Kui ühel ööl tuli talle juba 4 korda piima anda, oli otsus karm, aga kindel, Piimalt maha! Algatuseks kolisin mina teise tuppa magama. Esimene öö oli rapsimist, issiga kaklemist ja jorisemist, edasi läks juba nii heaks, et laps vaatas, et emmet ei ole, viskas ise uuesti pikali ja jäi magama. Issil jäi üle vaid tekk peale panna. Peale 4 ööd kolisin oma voodisse tagasi. Nüüd magab laps 10-11 tundi jutti. Samas hakkasin ka päevaseid piimasid vähendama. Kuu lõpus oli järel vaid 1 piim ööpäevas ja seda hommikul. No ei viitsi 7-8 minna veel putru keetma. Aga vingumise põhjuseks olid muidugi 2 uut hammast.
Uutest toiduainetest lisandus tatar, makaron, punapeet, kala, tillikaste, rukkijahu ja lehmapiim. Lehmapiim küll veel hästi ei sobi ja rohkem ei proovinud. Toitu enam iga kord saumikseriga ei purustanud, piisas kahvlist. Üldiselt need uued asjad esimese hooga ei maitsenud ka.
Uutest oskustest õppis magamistoa lülitiga lampi põlema panema. Isegi suurde voodisse oli jube hea päeval magama jätta. Enne ei saanud midagi ette võtta, kui tuli oli põlema pandud.
Sõnu, millest aru võiks saada, veel ei ole. Korra nagu kallistas kõike ja kõiki ning sinna juurde käis kall-kall, aga hiljem ei olnud enam ühte ega teist. Samuti raputas pead ja tegi ei-ei, kui keelata, aga ka see läks üle. Keelamine oli tema jaoks üldse pigem nagu mäng, millele ei pea reageerima.
Ja igasugu uste avamine ning asjade välja loopimine sai selgeks. Sama käib rahakoti ja käekoti kohta. Mina siis panen aga teisest otsast asju tagasi.
Õues proovisime ikka iga päev käia. Korra oli lumi maas. Kertu ei saanud lume ja talvekombega sõbraks. Proovisin panna lumme seisma ja istuma, teha palle ning muud pulli, ikka hakkas nutma. Talveperioodil on see õueskäik täielik katsumus nii mulle kui talle. Õnneks jäi vaid üks päev vahele ja seda ka minu laiskusest. Haigusi ei õnnestunud ka see kuu üles korjata.
Nüüd siis jääme aasta täitumist ootama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar