Kertu 7. kuu

Arsti juures ei olnud vaja käia, seega tean ainult neid mõõte, mida ise saab mõõta. Kaal on kindlasti üle 10 kilo ja jalatald 10,5 cm.

Kuu kõige tähtsam asi on öisest söömisest võõrutamine. Poole aasta arstivisiidil selgus, et tema ei pea meil mitte enam öösel sööma. Mõeldud-tehtud, võtsime kohe järgmisel ööl asja käsile. Esimesel ööl ärkas korra, nuttis natuke alla tunni, aga siis magas kuueni. Issi paitas teda ja vahel võttis sülle. Mina olin teises toas. Edasi oli kaks ööd täiesti viisakas, aga tundus kahtlane, et ta nii ruttu aru saab, mida talt tahetakse. Siis tuli veel mõned ööd tunniseid nuttusid. Algul pakkusime talle lutipudelist vett, aga hiljem see teda enam ei huvitanud. Kokku kestis võõrutamine 12 ööd. Ikka issi tegeles. Peale seda magab enamasti ilusti kuueni ehk siis 10-11 tundi jutti. Oleneb magamamineku ajast. No pool 6 jaurama hakkab, saab ka veel piima kätte, muul juhul silitan uuesti magama. On alati jäänud ka.

Päevase toidu osas läksin kuu algul lõpuks üle ka teisele lisatoidukorrale ehk lisandus õhtune puder. Algul sai riisiputru, aga see pani tal kõhu väga kinni, edasi sööb laps ainult kaeraputru. Ostsin kaerakliisid, siis ei pea putru enam püreerima. Päevastele juurikatele hakkasin loomaliha lisama. Ikka suvikõrvits, lillkapsas, porgand, kaalikas, kartul. Olen ka paar korda portsu suurust mõõtnud, jääb ilusti lubatud 100 ml piiresse. Andsin ka leiba, millest sai leivapuru. Peaasi, et oleks, millega mängida.

Sai ka mitmesuguseid marju proovitud. Aedmaasikad, metsmaasikad ja mustikad ei teinud midagi, mustsõstra peale läksid aga käed, jalad ja nägu punasetäpiliseks. Kõik marjad maitsevad Kertule hästi, anna ainult kätte. Kõhukinnisuse vastu katsetasime ka ploomipüreed. Seegi läks nagu mutiauku.

Kuna päevad olid ilusad ja viibisime palju õues, siis nendel päikesepäevadel D-vitamiini lisaks ei ole andnud. Päikesekreemi ei ole ka eriti kasutanud. Laps punaseks ei ole läinud. Püüame ikka puu all olla või siis kasutame vihmavarju päikesevarjuna. Olen proovinud ka lubatud paari minutit otsest päikest. Kübar on ka alati peas olnud, kuigi Kertu päikese käes silmi enam kinni ei panegi.

Magamisi on meil nüüd päevas kolm, mille pikkused algavad nii 10 minutist. Korralikku pikka päevaund enam ei ole. Ainult ühel palavikupäeval magas laps üle 2 tunni jutti. Oli harjumatu.

Uusi oskusi ei lisandunud. Edasi liigub kõhult seljale rullides. Kord, kui vanemate voodi oli kehvasti barrikadeeritud, kukkus isegi sealt alla. Muul juhul ajab ennast sirgetele kätele ja liigub pigem tagurpidi. Ümber oma telje pöörab ilusti ehk saab kõik vajalikud asjad enda ümbert kätte.

Vatiga voldikeste ja näo pesu on peaaegu ununenud. Uurimisel on kõik ilus ja korras olnud ning pole seega vajadust näinud. Häbi tunnen ainult seepärast, et käsi iga päev kraani all ei pese.

Tömbi otsaga küünekääride vajalikkusest hakkan alles nüüd aru saama. Küünte lõikamine on paras võitlus. Kätt, mille küüsi sa parajasti lõikad, on kindlasti vaja ära kiskuda, teise käega katsuda ja suhu pista. Ja siis vaata, et midagi katki ei torka. Varbaküüntega on sama trall, aga siis on teine käsi veel lisaks. Siiani oleme ilma kääritootjaid toetamata veel hakkama saanud.

Kuu lõpus sõitsime Hiiumaale, sest Kertu oli palutud Kõpu poolsaare külade päevale lippu heiskama. Heiskasin küll mina ja Kertu oli isa süles. Sai ise ikka nööri ka katsuda. Olime peol terve päeva ja Kertu pidas ennast väga viisakalt üleva. Üldse on temaga nüüd juba väga lihtne reisida. Ei ole vaja enam sõite uneajale sättida, mängib ilusti ka autos ning lepib võõraste kohtade ja inimestega. Ainult turvahäll hakkab väikseks jääma.

Maal sai ka oma esimese puugi, mis oli käeõndlasse pugenud. Võtsin selle ära ja mingit punetust ei järgnenud. Käi veel lapsega koos metsmaasikaid korjamas.
Vanni tegime talle maal oleku ajal saunalaval.
Suvi on lahe ja see meeldib kogu meie perele.