Midagi uut

Pidin ükspäev pikali kukkuma, kui Kertuga aknal huvitavaid elamusi passides nägin esimest korda elus oma ihusilmaga koerasitta üles korjavat inimest. Oli vanem proua hundikoeralaadse koeraga. Vabandan koera ees, kui ta on puhast verd ja paberitega. Peale seda, kui koer oli elektriposti kõrvale kakanud, võttis proua taskust sangadega läbipaistva kilekoti (sellise, nagu saab kaubanduskeskustest), korjas sita sinna sisse, tegi sõlme peale, võttis koti käe otsa ja jalutas edasi. Loodetavasti ei poetanud ta seda kuhugi aeda. Tasub teinekordki aknast välja vahtida.