Soome hobune

Oktoobrikuu kultuuriprogrammi raames käisime vaatamas Draamateatri etendust Soome hobune. Olgu öeldud, et seda mängiti viimast korda. Draamateatril on vist ruumiga kitsas käes, sest seda näidati meile Vene teatris. Kuna ma ei ole seal kunagi käinud, oli uudishimu ka selle maja vastu suur. Teatrihoone on tõesti ehtvenelikult uhke, ainult garderoob on tilluke ja seal sabas seismine omaette elamus.

Kohad saime rõdule looži, mis oli samuti esmakordne kogemus. Selgus, et populaarne pole rõdu seetõttu, et kogu teksti sinna lihtsalt ei kuule. Aga etendus oli populaarne, nii et isegi teine rõdu oli rahvast täis. Nemad peale kuulmise vist ei näinud ka kõike laval toimuvat.
Lugu ise aga oli komöödia ja näitlejad head. Eriti suur naljahammas oli Ita Ever. Lugu lühidalt järgmine: Soome väikes maakohas tekib külameestel äriidee müüa küla vanad hobused Sitsiilia restoranile lihaks, sest seal on see delikatess. Niikuinii hakatakse matmise eest varsti raha küsima. Naisperele sellest muidugi ei räägita. Õnnetuseks aga sõidab lätlasest rekkajuht teelt välja ja kõik hobused tuleb lihaks teha. Neist saab siis nii liha kui lihapalle. Aga raha on ette makstud ja sitsiillased seda nii ei jäta. Raha tagastada ka ei saa, sest selle eest on juba mootorratas ostetud, mis lõpuks ära varastatakse. Loosi lähevad vana ema säästud. Aga lihtsamaks ei lähe veel midagi. Selgub, et peremees pole oma toetusi sihtotstarbeliselt kasutanud ja peab need tagasi maksma. Lugu ära ei lahendugi, vaid saab vana ema surmaga läbi. Igaüks peab siit ise edasi mõtlema.