4. oktoober
Oleks nagu tööpäev, sest äratus on jälle pool 8. Erinevus siiski on, tavaliselt lükkame kella edasi ja pikutame veel tükk aega. Seekord aga ronime kiiresti voodist välja, kohvi ja võileivad kõhtu, vaatame veel õhtul valmispandud asjad üle minek. Hiljem selgub, et ega meil ettenägelikkust laupäevast kaugemale ei jätkunud. Oleks võinud ju kasvõi tühju õunamahlapurke kaasa võtta.
9. olengi Kamibi ilusalongis tulbi tänaval. Marika on juba kohal. Punub mulle patsidest piduliku ülespandud soengu. Siis tehakse ka väga ilus, aga loomulik meik. Pool 12 on kõik valmis. Issi juba (pool tundi) ootab. Riided, pruudikimp, õunapuu ja muu kraam ilusti kaasas. Sõites rahulikult ja ignoreerides möödakihutajaid oleme ikka 13.03 Virtsus. Ja mida me näeme? Praam ei olegi lubatud remonti läinud. Pealepanija viipab veel lahkelt ja kuna meil on pilet eelmüügist ostetud, saamegi peale. Viimase autona. Tänu sellele oleme juba kell kolm Kuressaares. On aega rahulikult ennast tuppa sisse seada, valmis sättida ja isegi pilte teha. Arentsburgi hotell asub Saare maavalituse perekonnaseisuosakonnaga ühel tänaval, seega väga pikka jalutamist ette võtta ei tule. Olgu öeldud, et nad alles kolisid ja me olime esimesed registreerijad uues spetsiaalselt selleks ettenähtud toas.
Kohapeal ootavad meid juba osakonnajuhataja (Avo Levisto) ja fotograaf. Pikka juttu ei ole, pannakse makk mängima ja tseremoonia algab. Pärast selgub, et sellest, mida meile räägiti, ei mäleta kumbki suurt midagi. Pisar ja naer olid igal juhul vaheldumisi. Siiski kõik ootuspärane oli - jutt, allkirjad, sõrmused, musi .... Pärast tehti veel puust riigivapi taustal pilt ja ametnik teatas, et Rahvastikuregistrisse on muudatused tehtud. Niisisiis üks Pille Lepik Eestis vähem. Teretulemast Väljataga!
Edasi seame sammud Karlifoto salongi. Teel teeme algatuseks ühe pildi linna taustal. Ka salongis läheb ruttu ja juba viiest oleme hotellis tagasi. Kuna ilm on päikesepaisteliselt ilus ja puud alles värvilistes lehtedes, siirdume Kuressaare lossiparki pilte tegema. Pilte saabkahekesi olles teha loomulikult ainult sealt, kui on koht, kuhu fotokas panna. Prügikastid, pingid, kännud ajavad asja ilusti ära ja me saame suurepäraseid pilte.
Õhtusöök restoranis on kell 19. Läheme kohale ikka veel piduriietes. Ja meid oodatakse. Laual on küünal ja roos. Klaas lubatud veini maitseb maailma parim. Ka toidul pole mitte midagi viga.
Õhtul korgime lahti toas oodanud šampuse ja minul kaasas olnud alkovaba siidri ning teeme vannitoas omele ühe korraliku romantikavanni. Küünlad on sinna juba valmis pandud. Korjan voodist kokku ka seda varem kaunistanud roosilehed, valan pudeli duššigeli lisaks ja saab täiesti romantiku nõuetele vastava vanni. Taustaks romantiline muusika arvutist liguneme seal oma pidupäeva lõpuni.
Järgmisel hommikul kell 10 on hommikusöök kohal ja seda on palju. Ülejäägi paneme karbiga minibaari. Õhtul ostame poest pätsi saia ja laseme punase kala saiadel jällegi heamaitsta. Päev möödub hotelli SPAs, mis ei kujuta endast küll midagi erilist (üks bassein, üks mullivann, tavaline saun ja aurusaun), aga pühapäeval rahvast ei ole ja mõnus on ennast mullivannis päikesepaistel üsna pikka aega leotada.
17.00 on paketipõhine romatikavann, mis kujutab endast 20 minutit aroomiõliga mullivanni. Nalja on nabani, kui selgub, et kõvasti vett on sealt välja voolanud. Ju siis ei arvestatud, et ma olen tavalisest tibist natuke raskem. Duaalmassaži tegija ei ehmatagi ära, kui rasedat näeb. Organiseeris kohe kaks patja ja mudis täiesti korralikult. Õhtul käime enne Tõehetke vaatamist veel korra SPAst läbi.
Esmaspäeva hommikul sööme koos teistega all restos. Punast kala enam ei olegi. Siis selgub, et teisipäeval ei sõidagi laev Triigi-Sõru vahet, mis ei sobi kuidagi meie plaanidega. Jätame seekord lubatud neljani ligunemata ja sõidame minu vanaema juurde Kugalepale. Ja mitte niisama, vaid täiesti asja pärast. Nimelt istutame õunapuu ja panen oma vana nime sinna alla. Jõuame ka veel mere ääres käia, ennast ümaraks süüa...ja peale väikest närvikõdi jõuame praamile ... isegi 5 minutit enne väljumist. Autosid peaaegu ei ole ja päike juba loojub. Õhtul pimedas tervitab meid kodus Hiiumaal Tommy.
Edasi möödub mesinädal kukeseeni ja pohli korjates ning õunamahla tehes. Üks igaveti ilus nädal oli.
Oleks nagu tööpäev, sest äratus on jälle pool 8. Erinevus siiski on, tavaliselt lükkame kella edasi ja pikutame veel tükk aega. Seekord aga ronime kiiresti voodist välja, kohvi ja võileivad kõhtu, vaatame veel õhtul valmispandud asjad üle minek. Hiljem selgub, et ega meil ettenägelikkust laupäevast kaugemale ei jätkunud. Oleks võinud ju kasvõi tühju õunamahlapurke kaasa võtta.
9. olengi Kamibi ilusalongis tulbi tänaval. Marika on juba kohal. Punub mulle patsidest piduliku ülespandud soengu. Siis tehakse ka väga ilus, aga loomulik meik. Pool 12 on kõik valmis. Issi juba (pool tundi) ootab. Riided, pruudikimp, õunapuu ja muu kraam ilusti kaasas. Sõites rahulikult ja ignoreerides möödakihutajaid oleme ikka 13.03 Virtsus. Ja mida me näeme? Praam ei olegi lubatud remonti läinud. Pealepanija viipab veel lahkelt ja kuna meil on pilet eelmüügist ostetud, saamegi peale. Viimase autona. Tänu sellele oleme juba kell kolm Kuressaares. On aega rahulikult ennast tuppa sisse seada, valmis sättida ja isegi pilte teha. Arentsburgi hotell asub Saare maavalituse perekonnaseisuosakonnaga ühel tänaval, seega väga pikka jalutamist ette võtta ei tule. Olgu öeldud, et nad alles kolisid ja me olime esimesed registreerijad uues spetsiaalselt selleks ettenähtud toas.
Kohapeal ootavad meid juba osakonnajuhataja (Avo Levisto) ja fotograaf. Pikka juttu ei ole, pannakse makk mängima ja tseremoonia algab. Pärast selgub, et sellest, mida meile räägiti, ei mäleta kumbki suurt midagi. Pisar ja naer olid igal juhul vaheldumisi. Siiski kõik ootuspärane oli - jutt, allkirjad, sõrmused, musi .... Pärast tehti veel puust riigivapi taustal pilt ja ametnik teatas, et Rahvastikuregistrisse on muudatused tehtud. Niisisiis üks Pille Lepik Eestis vähem. Teretulemast Väljataga!
Edasi seame sammud Karlifoto salongi. Teel teeme algatuseks ühe pildi linna taustal. Ka salongis läheb ruttu ja juba viiest oleme hotellis tagasi. Kuna ilm on päikesepaisteliselt ilus ja puud alles värvilistes lehtedes, siirdume Kuressaare lossiparki pilte tegema. Pilte saabkahekesi olles teha loomulikult ainult sealt, kui on koht, kuhu fotokas panna. Prügikastid, pingid, kännud ajavad asja ilusti ära ja me saame suurepäraseid pilte.
Õhtusöök restoranis on kell 19. Läheme kohale ikka veel piduriietes. Ja meid oodatakse. Laual on küünal ja roos. Klaas lubatud veini maitseb maailma parim. Ka toidul pole mitte midagi viga.
Õhtul korgime lahti toas oodanud šampuse ja minul kaasas olnud alkovaba siidri ning teeme vannitoas omele ühe korraliku romantikavanni. Küünlad on sinna juba valmis pandud. Korjan voodist kokku ka seda varem kaunistanud roosilehed, valan pudeli duššigeli lisaks ja saab täiesti romantiku nõuetele vastava vanni. Taustaks romantiline muusika arvutist liguneme seal oma pidupäeva lõpuni.
Järgmisel hommikul kell 10 on hommikusöök kohal ja seda on palju. Ülejäägi paneme karbiga minibaari. Õhtul ostame poest pätsi saia ja laseme punase kala saiadel jällegi heamaitsta. Päev möödub hotelli SPAs, mis ei kujuta endast küll midagi erilist (üks bassein, üks mullivann, tavaline saun ja aurusaun), aga pühapäeval rahvast ei ole ja mõnus on ennast mullivannis päikesepaistel üsna pikka aega leotada.
17.00 on paketipõhine romatikavann, mis kujutab endast 20 minutit aroomiõliga mullivanni. Nalja on nabani, kui selgub, et kõvasti vett on sealt välja voolanud. Ju siis ei arvestatud, et ma olen tavalisest tibist natuke raskem. Duaalmassaži tegija ei ehmatagi ära, kui rasedat näeb. Organiseeris kohe kaks patja ja mudis täiesti korralikult. Õhtul käime enne Tõehetke vaatamist veel korra SPAst läbi.
Esmaspäeva hommikul sööme koos teistega all restos. Punast kala enam ei olegi. Siis selgub, et teisipäeval ei sõidagi laev Triigi-Sõru vahet, mis ei sobi kuidagi meie plaanidega. Jätame seekord lubatud neljani ligunemata ja sõidame minu vanaema juurde Kugalepale. Ja mitte niisama, vaid täiesti asja pärast. Nimelt istutame õunapuu ja panen oma vana nime sinna alla. Jõuame ka veel mere ääres käia, ennast ümaraks süüa...ja peale väikest närvikõdi jõuame praamile ... isegi 5 minutit enne väljumist. Autosid peaaegu ei ole ja päike juba loojub. Õhtul pimedas tervitab meid kodus Hiiumaal Tommy.
Edasi möödub mesinädal kukeseeni ja pohli korjates ning õunamahla tehes. Üks igaveti ilus nädal oli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar